Olen juba lapsest saati armastanud kanda kasukat. Mäletan, kuidas sain selle neljaselt emalt kingituseks ja kasukaga oli nii soe külmas Eesti talves ringi joosta. Nii otsingi alati esimeste külmade saabudes karusnahast poolmantli välja. Kui aus olla, siis viimastel aastatel tunnen end veidi ebakindlalt: mida mõtlevad teised? Kas peavad mind mõrvariks?
Ma ju armastan loomi, kodus on kaks koera ja kass, ja ei teeks neile kunagi liiga. Samuti on lemmikkasukas kaltsukast saadud ja mina pole loomakese kurvale käekäigule kaasa aidanud … Pakun, et see palitu on nii 30 aastat vana. Mida teha ‒ kas loobuda soojast lemmikust?
Sandra, 30
Mure on mõistetav, sest üha enam paraneb inimeste teadlikkus karusloomakasvatuse pahupoolest ning nahka välistavate moemajade ja brändide ring laieneb hoogsalt. Olen kindlalt arvamusel, et tänapäeval spetsiaalselt rõivatööstuse tarbeks farmides kasvatatud loomade nahkadest rõivaid tuleb otsustavalt boikottida. Eriti mõttetud on igasugused praktilise väärtuseta aksessuaarid, nagu mütsitutid ja võtmehoidjad, mis moodustavad kuuldavasti üllatavalt suure osa karusnahatoodangust.
Samas pooldan mõistlikku lähenemist rõivastumisele, mis tähendab, et kui üks ese on juba garderoobis olemas, siis võib selle ikkagi rahumeeli lõpuni kanda, eriti kui see on pärit taaskasutusest. Pigem on kunagi õnnetult elu jätnud looma ja kogu keskkonna jaoks parem, kui korralik rõivaese prügikasti ei lenda, vaid täidab oma funktsiooni lõpuni.
