Rubriigi toob sinuni  Sponsor

Hittraamatu “Tüdruk rongis” autor Paula Hawkins: “Mõrva peamised motiivid on endiselt ju raha ja seks”

Paula Hawkins. Foto: Vida Press

Viimaste aastate suurima hittraamatu “Tüdruk rongis” autor Paula Hawkins andis Londonis Kai Väärtnõule Moe jaoks eksklusiivintervjuu. Paula menu ei paista vaibuvat – just ilmus tema sulest ka eesti keeles uus raamat “Vete sügavusse”, mis on naaberriikides raamatumüügi edetabelite tipud juba vallutanud.

Kuidas on “Tüdruk rongis” tohutu ülemaailmne edu sinu elu muutnud? 
Hakkasin “Vete sügavusse” kirjutama juba enne, kui “Tüdruk rongis” müügile jõudis ja tohutu menu saavutas. Mul olid mu uued tegelased, nende lugu. Aga siis tuli see ülemaailmne menu, mis ühelt poolt oli väga vinge, aga teisalt segas keskendumist ikka kõvasti.

Mul oli kaks raamatutuuri Ameerika Ühendriikides, reisisin Austraalias, tegin tiiru peale Euroopale – olin lakkamatult lennus ja andsin aina intervjuusid. Pidin kogu aeg rääkima Rachelist, Meganist, Annast – neist juba tuntud tegelastest -, ehkki tegelikult tahtsin neist eemale pääseda, et keskenduda uuele raamatutele ja uutele tegelastele.

Teistmoodi oli seegi, et teadsin, et mind ootavad miljonid lugejad. “Tüdrukut rongis” kirjutades polnud mul aimugi, kas keegi seda üldse loeb. Nüüd aga küsisid kõik: “Millal see välja tuleb? Millal see välja tuleb?” Teadsin, et huvi on meeletu. Üritasin meeletult sellest mitte välja teha ja kirjutada lihtsalt nii hästi, kui vähegi oskasin. Aga see oli raske.

Kuidas see uus lugu alguse sai? 
See on pshühholoogiline põnevik, mis keerleb õdede Jules’i ja Nel’i ümber, kes pole üksteisega pikki aastaid rääkinud. Neid ajas lahku nooruspõlvesündmus, mida mõlemad mäletavad väga erinevalt. Nende ümber lõin pere ning terve kogukonna. Ning sellele linnale andsin kohutava ajaloo, sest tahtsin raamatusse kindlat atmosfääri – müstikat täis ja sünge. (Raamatu keskmeks on koht, kus noored naised end linnaservas ära uputavad – KV.) 

Seal on tohutu arv tegelasi, lausa 11 jutustajat, ja sinna on peidetud veel mitu saladust. Nii et see on väga mitmekihiline raamat.

11 jutustajat! Kas sina tead kõigi nende saladusi juba kirjutama hakates või hargneb lugu ka sinu peas lahti järk-järgult?
Kõik juhtub ikka kirjutamise käigus. Muidugi ma mõningaid asju tean, sest kirjutama hakates pean ma teadma, kuhu välja jõuan – ma pean teadma vastuseid küsimustele: kes seda tegi ja miks? Aga siis hakkab asju juhtuma, ja ikka kõvasti, ning kõigi teiste tegelaste suhted selginevad aja jooksul.

Kas sa ise ei satud sedasi vahel segadusse? 
Oma peas tunnen ma tegelasi läbi ja lõhki. Tean, millised on nende motiivid. Aga keeruline oli selle loo puhul otsustada, et kes mida jutustab ja millises järjekorras. Sain ühe peatükiga valmis ja taipasin, et ei, see osa loost peaks tulema mõne teise tegelase suust. Nii kirjutasingi kõike aina ümber ja ümber ja ümber …

Aga muidugi on mu terve suur sein täis värvilisi märkmepaberid, iga tegelane eri värvi. Aga ma pole päris kindel, kas see tegelikult aitas kaasa või mulle meeldis lihtsalt neid osta ja terve päev seinale kleepida.

Kas tänapäeval pole enam keeruline mõrva motiivi leida, sest kõigi meie elud on nii avalikud? 
Minu meelest mitte. Moodsa tehnoloogia tõttu jagame me kõike, kas pole? Kõik läheb Facebooki, Twitterisse, Instagrami? Aga kas me jagame ikka päris asju? Me küll laseme maailmal endale kogu aeg otsa vaadata, aga arvan, et samas peidame vähemalt sama paljut, kui näitame. Nii et küllap on saladusi ikka sama palju. Nagu ka motiive.

Mõrva peamised motiivid on endiselt ju raha ja seks – asjad, mis on alati olemas olnud ja mis jäävad alatiseks olema. Enamus mõrvu on ju ikka lollid ja mõttetud, mõrvariteks inimesed, kes on vihased, purjus või kaotavad hetkeks enesevalitsuse. Need ei ole keerulised, pikalt planeeritud salaplaanid.

Mida sina kardad? 
Väga-väga paljusid asju. Ausalt öeldes olen ma üsna pessimistlik inimene. Kujutan absoluutselt igas olukorras endale alati ette kõige halvema stsenaariumi. Suusatamas tõstukiga mäkke sõites mõtlen alati, mis kõik sellega juhtuda võib – kui kiiresti saabub surm, kui selle köis katki läheb ja ma alla kukun.

Ärge mõistke mind valesti, igapäevaelus olen ma üsna rõõmus inimene, aga mu mõtted elavad oma elu – need kipuvad pisut fataalseteks, traagilisteks. Ameerikas olles nägin tsunami evakuatsiooniteid. Öösiti siis lamasin ja mõtlesin, et jõuan ma nendeni ikka piisavalt kiiresti …

Foobiaid mul eriti ei ole, ehkki igasugu satikad ka ei meeldi – mis on imelik, arvestades, et ma kasvasin üles Aafrikas.

Ja muidugi on surmani hirmutav hetk see, kui raamat on valmis ja trükis ja siis müügis. Sa ei saa enam midagi teha, kõik on sinu kontrolli alt väljas. Nagu astuksid kaljult alla.

Pikka lugu Paula Hawkinsist saad lugeda oktoobrikuu ajakirjast Mood. Muu hulgas vastab autor küsimustele, millega ta ennast pärast “Tüdruk rongis” edu premeeris ja miks ta üldse hakkas krimkasid kirjutama.

Paula Hawkins “Vete sügavusse”

Kai Väärtnõu