Kas sul oli endal juba mingi idee olemas või andsid Karolinile vabad käed?
Kunstnikule tuleb alati anda vabad käed, kui on hea teineteisemõistmine. Eks me tunneme teineteist pikalt ja oleme üksteisele heas mõttes väljakutseks.

Kui palju varem hakkasid ettevalmistusi tegema EV100 ürituse jaoks?
Sel aastal sujus kõik üsnagi libedalt, kokku kuskil kuu aega, ilma suurema pingutuse, stressi, aja- ning rahakuluta. Minu jaoks on muutunud aasta-aastalt olulisemaks nende kleitide taaskasutamine, universaalsus ja praktilisus, mis minu eluviisiga sobituks, et saaksin neid ka hiljem kanda.

Igal kleidil on minu ja Karolini jaoks oma eriline lugu jutustada. Sel korral saatsin talle kuvatõmmise ühest esseest, mis rääkis loomingu- ja loovusvabadusest, isikuvabadusest ja kunstist. Ja ütlesin, et sooviksin sel korral sellist kleiti.

Mis oli su esimene reaktsioon, kui nägid kleiti enda seljas?
Mul on alati hea ja soe ning uhke tunne kanda Eesti disainerite loomingut. See pole igapäevane teksade jalgatõmbamine, vaid paneb alati väärtustame neid momente kuidagi erilisemalt. Ma näen ilmselt neid rõivad ka natuke laiema perspektiiviga, kui ainult üheks eriliseks õhtuks seatud fookus.

See kleit mõjub erinevates situatsioonides alati erinevalt, mitte kunagi ühtemoodi.

Kas su riidekapis leidub veel Karolini loomingut?
Minu riidekapis on peamiselt kolm Eesti disainerit: Karolin Kuusik, Inga Vatsk Laasner (IVL) ja Kokomo Collection. On ka rariteete 17 aasta taguselt duolt, nagu Jaanus Vahtra ning Marju Tammik. Samuti leidub Anu Lensmenti, Eve Hansonit, Riina Põldroosi ja teisi.