Kandja oli allutatud disaineri visioonile ka teises töös “Creativity As a Manifestation Of Freedom”, mille mustrimöll oli oma peenes komponeerituses kohati lausa õõvastav – vägisi tekkis tunne, et laval kõndivad modellid valguvad kohe-kohe mustritena vaibale laiali ning vallutavad kogu saali ja seejärel maailma. Žürii 3. koht.

Päivi Leino “Atmosphere”

Põhjamaise kaamosega toonitud kangad võtsid kohati hullumeelselt korratuid ja suuri rünkpilvekujusid ning taandusid siis korrastatumaks ruudustikuks. Korras tundus vähemalt esireast vaadates ja pidevalt publiku ees siiberdavaid kaameramehi ignoreerida püüdes ka teostuse kvaliteet, mis läheb nii suurejoonelisi vorme viljeledes tihti lappama.

Võib ju tunduda, et mida lohvakam kleit, seda lihtsam – keerad kangast paarkümmend tiiru ümber modelli, topid vahele vatiini ja kroogid kuskilt kinni, aga tegelikkuses nõuab suure kangakoguse esteetiliseks tervikuks vormistamine kogemust, oskusi ja teadmisi, mida sedapuhku tundus jätkuvat. Plusspunktid 3D vahvli- ja ämblikuvõrgumustri eest! Žürii 2. koht.

Kirke Talu “Wicked Raider”

Oo jaa, sadomaso-futuwarrior-emorokk kostüümid laval ja kohe on aru saada, et ERKI on ka sel aastal õnnestunud! Mitte küll maailma kõige originaalsem, ent siiski jonnaka järjekindlusega lavalaudadele jõudev teema on justkui söögikordade vahele haugatav hapu sorbett – sa enam-vähem tead, kuidas see maitseb, seega üllatusi ei maksa oodata, aga samas on vahepeal kogunenud muljetest puhastumiseks hädavajalik ja nauditav. Eriti kena, kui sorbett või siis kollektsioon, kui moeilma tagasi tulla, suudab siiski midagi uut ka pakkuda. Minu arust Kirke Talu “Wicked Raider” seda oma väikeste värviplahvatuste ja laitmatu stilistikaga suutis. Publiku lemmik.

Loe ka: Need olid ERKI Moeshow kõige ägedamad külalised

Kätlin Haak “Pisar”

Tuua 21. sajandil keset #metoo lugusid ja puuõõneskandaale lavale niivõrd häbitult burleskiklassikat tsiteeriv kollektsioon on omamoodi kõnd noateral, kuid kui asetada tulemus loungerie-konteksti või vaadata neid esemeid eraldiseisvatena, võib anda selle provokatsiooni andeks. Nii mõnigi komplekt oli piisavalt tugev, et väikese vaevaga jõuda mõne ajakirja moeseeriasse või vabameelsema daami riidekappi.

Barbara Vasileva “Hidden Tradition”

Pean tunnistama, et mu esimene reaktsioon oli: oh ei, ka sel aastal ei saa ilma noorte moedisainerite vana lemmiku, kileta! Ülemaailmse plastiku-uputuse foonil mõjusid järjest lavale astuvad kihilised kogud aga üha iroonilisemalt ja lõpuks jõudis detaile vaadates kohale ka loomingu point – me mähime end kilesse, et varjata päritolu ja lõpuks iseennast, ringelgu see kile meie elus siis pakendite või naftast tehtud riietena. Ka ilmsed viited Jeff Koonsi õhupallidele mõjusid ses kontekstis arusaadavalt ja keemilistes toonides kilede alt läbikumavad rahvuslikku päritolu mustrid just oma poolvarjatuse tõttu kurvaks – lisa veel üks kilekiht ja neid pole enam näha.

Annika Kiidron “It’s a Trap?”

Annika Kiidroni ERKI võidutöös tuli selgelt esile kõik see, mida disainer oli lubanud sinna oma kollektsiooni tutvustuses panna. Põhiküsimus – mis saab meie kehast digitaliseeruvas maailmas ja kõikvõimsa AI sünniga -, kumas läbi kõikjalt: hologrammprintidest, 3D-päikeseprillidest, seljale kuvatud “eksoskeletist” ja kaitsvatest näomaskidest. Überlaheda värvitunnetusega, kihvti stilistika ja laitmatute proportsioonidega kollektsiooni võit on mulle isiklikult seda sümpaatsem, et tegemist oli meestekollektsiooniga. Ja väga õnnestunuga sealjuures. Kandkem siis rõõmuga riideid, kuni meil veel keha on.

Vaata galeriist lemmikkollektsioone lähemalt!