Ohtralt kaelaehteid
Esimene pilt on, muide, kuulsa Itaalia fotograafi Filippo Carotti tehtud. See on minu ettekujutlus glamuursest riietusest aastal 2008. Kuldse litterkleidi hankisin Zarast, mille üle olin meeletult uhke, hall kardigan on pärit praeguseks hingusele läinud American Apparelist.

Üldse oli kuldne siis minu lemmikvärv. Samuti kandsin sel ajal ohtralt kaelaehteid ja kõrvarõngaid. Praegu oleksin  valmis neid vaid eriti mõjuval põhjusel kandma või suure raha eest. Samas, nagu näha võib, olin juba neil aegadel vahetanud kontsad ketside vastu.

Kolbaga jalgratas
Rattaga pilt on tehtud Keskturu vastas asunud kaltsuka ees. Looki märksõnaks on kolbaga jalgratas, mille kinkisid mulle sõbrad sünnipäevaks. Kahjuks pandi see küll rotti. Kassid meeldisid mulles toona ja meeldivad ka praegu, kuid seda T-särki ma enam selge ei paneks.

See-eest kannan sealtsamast kaltsukast leitud Tiger of Swedeni teksatagi siiani. Vihjeks kõigile: 2018. aasta suve üks trende on Bermuda tüüpi lühkarid (matkapüksid), mida on pildil näha. Seega võib öelda, et aastal 2008 olin täiega ajast ees.

Ei karusnahale!
See oli aeg, kui veel vana EKA maja püsti oli –  ilmselt on aasta 2007. Kiusan seal enda õde Helene Vetikut. Me kumbki ei kanna karusnahka ja loodan, et seda ei tee ka ükski terve mõistusega inimene.

Eriliseks lemmikuks oli toona väga populaarne vikerkaarevärvides vöö ja kõrvas olid Kalamari kaladega kõrvarõngad. Muidugi pidi kandma helesiniseid teksaseid, mis eelistatult olid O’Neili omad ja tolle sügise moe kohaselt paistavad välja ka logodega alukad. No kõik käisid nii ringi! Üldse oli siis oluline kanda, mis hetkel moes oli.