16-aastane Karmen anoreksiast: “Kaalusin haiguse lõpus 38 kilo ja ei jaksanud enam rääkidagi”

  • Haigused ei hüüa tulles ja võivad lühikese ajaga muutuda eluohtlikuks ja lausa saatuslikuks. Hiljuti 16-aastaseks saanud Karmen Tee oli veel eelmisel aastal rõõmus koolitüdruk Hiiumaalt, kes veetis meelsasti aega sõpradega ja elas tavalist teismelise elu.

Foto: erakogu

Vaatamata sellele, et Karmenit narriti väiksest saati kaalu pärast, oli ta lõbus laps, kelle naer oli nakkav. Kuid selle aasta jaanuaris otsustas ta hakata tervislikumalt toituma ja võttis esimeseks eesmärgiks kaaluda 55 kilo. Karmen on 161 sentimeetrit pikk ja ta kaalus sellel hetkel 73 kilo. “Minult küsiti ikka, kas ma olen rase ja tehti palju märkusi,” meenutab Karmen.

Karmen hakkas jälgima, et tarbiks kõiki olulisi toiduaineid ja jättis menüüst välja magusa. Kilod kadusid seepeale kiiresti ja aprilliks kaalus Karmen soovitud 55 kilo, kuid sellest jäi talle ikkagi väheks.

Kaal 73,6kg Foto: erakogu

“Küsisin klassiõe käest, kellel on minu arust ideaalne keha, kui palju tema kaalub ja ta ütles 51 kilo. Ja muidugi sai sellest minu uus sihtmärk! Tegin kõvasti trenni ja käisin iga päev jooksmas. Võtsin eesmärgiks teha 40 000 sammu päevas ja seda jälgisin kellapealt. Olenemata ilmast pidin ma selle täis saama. Jätsin kas või õppimata ja tiirutasin üksinda. Nii ma juuni alguseks 48 kilo kaalusingi.”

Kõik kiitsid Karmenit hea väljanägemise eest ja imestasid, kuidas ta seda kõike suudab. “Tahtsin neile tõestada, et see ei ole veel kõik! Enda arust ei olnud ma üldse peenike. Tundsin, et olen ikka paks ja ei tohi süüa. Lõpuks  tegin hommikuks ainult supilusikatäiest kaerahelvestest putru. Õhtul sõin ühe õuna või kodujuustu-kurgi salatit. Sedagi ainult peotäie.”

Kaal 38-39 kilo. Foto: erakogu

Karmen ei käinud selleks ajaks enam sõpradega väljas ega tahtnud osaleda perekonnaga koosviibimistel. Ta leidis alati vabandusi koju jäämiseks, sest vastasel juhul oleks temalt küsitud, miks ta ei söö.

LOE KA: Bikinifitnessiga tegelev Helena Mangi vastuhakk pihakorsetile: “Kindlasti ei põleta ükski selline toode rasva ega aita kaotada kaalu”

“Tavaliselt külastasin ikka igal nädalavahetusel vanaema või tädi, kuid nüüd ei käinud kordagi suve jooksul ja istusin kogu aja kodus. Mõtlesin pidevalt toidust ja kui isegi midagi näksisin, siis kaalusin ennast kohe. Kui midagi oli juurde tulnud, siis ei söönud nii kaua midagi, kui number oli jälle väiksem. Käisin päeva jooksul vähemalt viis korda kaalu peal.”

Ema ja perekond üritasid Karmenile selgeks teha, et aitab nüüd küll, kuid ta ei tahtnud seda kuulda võtta ja ärritus alati, kui sellest juttu tehti. “Läksime seetõttu pidevalt tülli ja ma üldse ei lasknud neil seda teemat kommenteerida. Sugulased tundsid samuti muret,  et ma näen juba haiglane välja ja äkki on vaja juba haiglaravi.”

Oli augustikuu, kui Karmenile tuli külla täditütar, kes hakkas teda nähes nutma. “Ta küsis, kas ma olen nõus minema arsti juurde või proovin ise kaalus juurde võtta. Ütlesin muidugi, et üritan ise jälgida, kuid sellest tulid mul hoopis ülesöömise hood. Kui olin ühel päeval söönud näiteks kolm jäätist, siis ei võtnud midagi suu sissegi seniks, kuni kaal oli jällegi õige.”

Kaal 38-39 kg Foto: erakogu

Kuid augustikuus sai Karmen ühel hetkel aru, et see ei ole enam õige ja ta on tõesti haige. Ta helistas kohe täditürele, kellel palus kiiremas korras endale arsti juurde aja kinni panna, sest muidu võib ta veel ümber mõelda. Ja siis oleks olnud juba tõenäoliselt liiga hilja. Õnneks võeti Karmen Tartu Ülikooli kliinikumi söömishäirete osakonnas kohe vastu ja ta oli juba kahe päeva pärast haiglasse sisse kirjutatud.

“Kaalusin haiguse lõpus 38 kilo ja ei jaksanud enam rääkidagi. Ma ei naernud enam üldse, tahtsin omaette olla, sest kõik ajasid mind närvi. Tundsin ennast hästi, kui sain üksi olla. Kuid haiglas olles tundsin, et kõik taastub. Kui pere käis külas ja naersin üle pika aja, siis ehmatasin ise ka selle peale. See oli väga veider tunne: tunda end taas õnnelikuna ja jälle naerda!”

Tänu Karmeni tugevale iseloomule, soovist saada terveks ja lähedaste toetusele, sai ta haiglast välja juba kuu ajaga ja tunneb, et on terveks saanud. “Kaalun praegu 52 kilo, söön korralikult ja süümepiinadeta, käin trennis ja olen see sama naerev Karmen, kes ma enne olin,” on ta ise õnnelik.

LOE KA: Blogija Paljas Porgand avaldab jumestuskreemid, millega peidab oma iluvead

Teistele, kellel on sama haigus, annab ta nõu mitte karta haiglat ja kindlasti lasta ennast seal ravida. Kes ise tunneb kedagi, kellel on söömishäired, soovitab Karmen olla lihtsalt olemas ja küsida kuidas läheb. Oluline on ka uurida, mida anoreksia endast kujutab, et selle olemust ja seda põdevat inimest paremini mõista.

 

Karmen pärast haiglaravi Foto: erakogu