Kultuur

Anna Põldvee tõmbab uue plaadiga ühele perioodile elus joone alla

Foto: Lilian Marie Merila, Stiil: Anu Lensment Meik ja soeng: Mammu Kleit 149 € ja rätik 19,99 €. H&M Conscious Exclusive. Kleit 119,90 €. Ivo Nikkolo. Kõrvarõngad 165 €. Kertu Tuberg, Gram.

Töötad oma esimese sooloalbumi kallal. Kas saad lähemalt rääkida, mida võib sellelt oodata?

See plaat saab minu jaoks olema üsna emotsionaalne ja enda sisse vaatav. Kokkuvõte olnust, mida ma pole osanud ja saanud varem väljendada. Justkui mingile perioodile joone alla tõmbamine. Kuidas see muusika täpselt kõlama hakkab on hetkel veel vara kirjeldada, kuid naturaalsust, õhku ja rahu on seal sees küll.

Ja millal album välja tuleb?

Ma kogu südamest loodan, et ikkagi käesoleva aastanumbri sees.

Mis on saanud ansamblist Unna Torm?

Unna Tormi tegemine oli kõigile asjaosaliste üks suur eneseotsingute ja kasvamise periood. Nüüd oleme kõik justkui suureks saanud. Kogemused on vorminud mõttemaailma, muusikamaitset, tunnetust. Ja kuigi me selle nime all enam koos ei musitseeri, siis kutsun bändi liikmeid endaga endiselt koos lavale, sest tunneme ning mõistame üksteist hästi. Just see hingeline side on minu jaoks ääretult tähtis, see toob muusikasse justkui mingi teise dimensiooni. Unna Torm andis mulle sõbrad ja mõttekaaslased kogu eluks.

Mis sind muusikuna inspireerib?

Muusika ise: mind inspireerib, kuidas muusikal on võime inimesi puudutada. Kuidas üks laul või heli suudab anda, tiivustada või siis hoopis lõhkuda, rebida katki mingeid vanu mõttemustreid, valukohti. Muusika paneb tundma. Ma armastan seda, kui olen sattunud kuulama midagi liigutavat – mõte lendab kohtadesse, kuhu varem pole läinud ja pilt saab igas mõttes selgemaks. Selline mõttelennu tärkamine on minu jaoks saanud justkui hea kontserdi või “päris asja” indikaatoriks.

Ja inimesena inspireerib mind ikka elu ise, erinevad karakterid ja nende lood. Headus, õrnus, ebatäiuslikkus.

Kuidas laste ja pere kõrvalt (ja koos) muusika tegemine üldse õnnestub? Kas nad pigem annavad aega ja energiat juurde või võtavad?

Lapsed on toonud mu ellu nii palju uusi värve ja inimeseks kasvamise protsess on täies hoos. Olen selle eest neile väga tänulik. Aga minu kogemus on pigem ikkagi see, et üsna keeruline on ennast selle kahe maailma vahel jagada. Eriti veel alguses, kui lapsed päris pisikesed. Tunnen, et alles nüüd, kui lapsed on veidi suuremad, saan jälle oma peas ruumi selleks, kus üldse millestki muust mõelda. Seda suurem on muidugi see energia, millega nüüd oma asja teha tahan.

Oled laval olnud juba üle kümne aasta. Millised kontserdid on sulle endale südamelähedasemad – väikese publikuga ja intiimsed või võimsa energiaga suure lava esinemised?

Ma naudin tõesti väga mõlemaid, sest need avavad minu sees erinevaid uksi ja lubavad vastandlikel külgedel välja tulla. Aga hetkel võin öelda küll, et tunnen tohutult puudust suure bändiga laval olemisest, sellest sünergiast bändi, enda ning publiku vahel. Vaiksete intiimsete kontsertide puhul on üsna tavaline, et ka laval olevad muusikud istuvad ja kogu kehaline olek on ka siis vastavalt sellele pigem vaoshoitud. Bändiga mängides paelub mind väga aga just see füüsilise eneseväljenduse aspekt. Lisaks häälele räägib ju kogu su keha seda sama lugu, mis on omakorda jällegi mingi teistmoodi energia edastamine ja loomine. Ja selle tunnetamine ja endast läbi laskmine on vabastav.

Millal ja kus sind sel kevadel laval näeb?

Jazzkaarel! 28.aprillil Punases majas. Samuti teen kaasa festivali avakontserdil “Sajalugu” 20.aprillil.

Vaata moeseeriat Anna Põldvee ning tema elukaaslase Erki Pärnojaga aprillikuu Moest!