10 muuseumit, mille arhitektuur jätab sisu varju

Staararhitekt Frank Gehry on mees, kes lõi Pariisis asuva Fondation Louis Vuittoni maja.

Muuseumid ei ole juba ammu huvitavad ainult selle pärast, mis on neis sees. Uutest muuseumitest on juba ammu saanud maamärgid, mille genialane arhitektuur on neist endist teinud vaatamisväärsuse.

Kui kellelgi on veel olnud ERMi külastades tunne, et see maja oli muljetavaldavam enne ekspositsiooni sisse kolimist, siis ei ole põhjust Eesti kõige suurejoonelisema muuseumiprojekti pärast muretseda. Kui Belriinis valmis Juudi muuseum (1999, arhitekt Daniel Libeskind), siis seisis see tühjana paar aastat enne näituste sisse kolimist aastal 2001 – ja paljudel on tunne, et muuseum oli parim just nendel esimestel aastatel.

Ent muuseume, mis pakuvad suure elamuse ka neisse sisse astumata, on maailmas veelgi.

Torontos asuva Kuningliku Ontario Muuseumi dramaatiline sissepääs
Alasi-kujuline Museo Soumaya Mexico Citys on kaetud läikivate alumiinimplaatidega.
Filigraanselt viimistletud pronksplaadid Washingtonis asuva Afro-Ameerika Ajaloo Rahvusmuuseumi fassaadil (National Museum of African American History) on kummardus traditsioonilisele käsitööoskusele.
Staararhitekt Frank Gehry on mees, kes lõi Pariisis asuva Fondation Louis Vuittoni maja.
Šveitsi arhitektuuribüroo Herzog & de Meuron loodud Swich House’i fassaad Londonis näeb välja kui volditud tellissein.
Seattle’is asuva Popkultuuri muusemi ehitamiseks kulus 400 tonni terast.
Kurvilised valged seinad ja veesilmadega täidetus sisehoovid raamivad väljapanekut Mehhikos Pueblos asuvat Museo International del Barrocco’t.
Eesti Rahva Muuseum Tartus Raadil.
Silmipimestavalt kiiskavad portselanplaadid katavad Alguena kontserdimaja Hispaanias.
Tulipunane interjöör Taani popi, roki ja noortekultuuri muuseumis Ragnarockis, mille vorm ja välimus on laenatud punase sametiga vooderdatud kitarrikohvrilt.