Birgit Püve kõnnid perifeerias ja dokumentaalfotograafia piiril

  • Augusti keskel avas Tallinnas uksed Juhan Kuusi Dokfoto Keskus, mille avanäitusel “Perifeeria – Kihnust Lõuna-Aafrikani” on esindatud viie fotograafi  –  Annika Haasi, Birgit Püve, Helen Ree, Triin Kerge ja Juhan Kuusi teosed. Fotograaf ja Moe kaasautor Birgit Püve räägib dokumentaalfotograafia tähtsusest ja oma Kihnu-seeriast, mis näitusel väljas on.

Birgit Püve tööd dokumentaalfotonäitusel “Perifeeria - Kihnust Lõuna-Aafrikani” Juhan Kuusi Dikfoto Keskuses. Foto: Silvia Pärmann

Kuidas sul tekkis huvi just dokumentaalfotograafia vastu?
Ma arvan, et pigem on see olnud huvi inimese ja tema elu vastu laiemalt. Dokumentaalfotograafia annab suurepärase võimaluse ja põhjuse selle uurimiseks.

Aga mind on alati ka paelunud dokumentaalse materjali puhul selle edasi andmine mingis teises võtmes, mis kõnnib üsna dokumentaalfotograafia piiri peal ehk siis päris klassikalist fotoreportaaži ei ole ma oma töödes eriti kasutanud.

Ja võib-olla ma ise ei peagi eriti vajalikuks töid klassifitseerida, kuhu või millisesse kategooriasse need täpselt kuulub, nii on ehk isegi huvitavam.

Mis või kes sind inspireerib?
Mind võivad inspireerida väga väiksed asjad – üksikud loetud laused või sõnad, kuuldud lood, vanad fotod jne. Ja muidugi on mind inspireerinud klassikud nagu Irving Penn ja August Sander, kaasaegsematest fotograafidest Alessandra Sanguinetti ja paljud teised.

Näitusel on väljas seeria Kihnust, kuidas selle teemani jõudsid?
Mõte minna Kihnu ühel hetkel lihtsalt tuli – alustasin 2014. aastal ilma kindla vormita, oli märtsikuu ja saarele sai ainult pisikese lennukiga. Teadsin, et tegemist on ju võrdlemisi isoleeritud keskkonnaga, eriti talvekuudel, ja olin valmis selleks, et kohalikega kontakti saamine võib võtta kaua aega.

Aga mind võttis kohe oma tiiva alla Kihnu Kultuuriruumi vedav kihnlane Mare Mätas, kes on mind kohapeal väga palju aidanud ja mille eest ma olen väga tänulik. Näituseidee tekkiski alles mõni aeg hiljem.

Foto: Silvia Pärmann

Kui pikk Kihnu fotoprojekt sinu jaoks on? See on töö, mida võiks ilmselt jätkata aastad – millal see sinu jaoks valmis saab?
Üks osa sai nüüd 2017. aastal näitusena valmis. Aga kuna Kihnu saar ja sealsed inimesed on mulle armsateks sõpradeks saanud, siis Kihnuga on mul tõesti veel mõtteid ja kindlasti jätkan seal jõudumööda pildistamist.

Millega praegu veel töötad, millise projektiga tahaksid töötada ja kus sinu töid järgmisena näha võib?
Teine teema, millega ma olen paralleelselt samuti aastaid töötanud, on Vao küla kui nähtus ja see pidetuse tunne, mida sellised konstrueeritud külad elanikes tekitavad. Loomulikult on see ka pagulastega seotud.

15. septembrist näeb seda näitust Fotokuu raames Tallinna Linnagaleriis, osa Kihnu töödest veel Narvas, siis rändavad need Saksamaale. Ka osalen Fotomessil.

LOE KA:
Triin Kerge: “Mind huvitab igapäevaelus poeesia leidmine ja selle tõlgendamine”
Helen Ree: “Mulle meeldivad fotod, mis panevad sügavamalt hingama”