Mood

Disainer Anna Viik Archanjo laisklemist ei talu: “Hauas jõuab magada”

Anna Viik Archanjo (28) on spetsialiseerunud peamiselt meeste ülikondadele, kuid teeb ka naistele kostüüme ja ülarõivaid, mida valmistab rõivabrändi Anna Viik alt. Väga oluliseks peab ta istuvust ja inimese eripära, seetõttu on rõivaid võimalik tellida enamasti made-to-measure viisil. Hoia tema tegemistel silma peal Facebookis või Instagramis.

Miks just ülikonnad ja ülerõivad?

Mulle meeldivad struktuur ja vorm. Mul on nõrkus hea rätsepaülikonna vastu ja see on ka põhjus, miks läksin moekunsti õppima. Kuna see on kallis ja tootjad ei saa suurtes firmades väga suuri riske võtta, siis on raske leida silmapaistvat ülikonda – sellist, mis oleks näiteks punane või mõne ägeda prindiga.

Lisaks on täiesti välistatud, et keegi teeb pintsaku, millel on klassikalisest erinev lõige. Siin tulengi mängu minu looming, mis ei tunne piire.

Millal teadsid, et tahad minna moekunsti õppima?

Pärast gümnaasiumi, kui olin natuke koolimoesõudel katsetanud. Kuid alles siis, kui olin omandanud välismaa ülikoolis tehnilise baasi, teadsin, et see on minu eriala. Siis selgus, kui keeruline ja suur väljakutse see on. Mulle meeldivad väljakutsed.

Räägi oma loomingust. Mis teeb selle unikaalseks?

Tehniline keerukus, mängin palju vormi ja lõikega, mida ei saa tööstuses tihti teha. Disaindetailid on sisse ehitatud, mitte peale pandud. Kasutan tihti ka asümmeetriat.

Foto: Sohvi Viik

Millal tegid oma esimese riideeseme?

Kolmandas klassis Burda lõike järgi. Selleks oli ülimoodne paanidest koosnev ja alt laienev teksaseelik.

Kas meenub mõni kunagine töö, millele tagasi mõeldes hakkab hirmus piinlik?

Jah, kohe kindlasti.

Mis andis sulle tõuke teha isiklik bränd?

Pärast ülikooli lõppu mõistsin, et see on minu eriala ja sain ka kohe aru, et oma bränd on see, milleni pean jõudma. Kuid sain ka aru, et mul ei ole selleks mitte mingeid teadmisi, ainult kirg, mis ongi loomeinimesele piisav põhjus. Õnneks aimasin, mis oskusi läheb tarvis. Seega hakkasin Londonis tööle Hugo Bossi poes teenindajana. Õppisin kiiresti, kuidas ühe brändi turundus on üles seatud, kuidas klientidega suhelda ja toodet müüa.

Pärast seda töötasin ka pisikeses moemajas, et saada aimu väikese ettevõtte käekäigust ja kõrgmoest. Lühidalt sain näha ka Savile Row rätsepatööd ning töötasin spordirõivaste brändis näidiste õmblejana. Sain veidi aimu massimoest ja sellest, kuidas tehasega suhelda. Peale kogu seda kogemustepagasit oskasin ennast paigutada moemaastikule ja hakata oma ideid kasvatama.

Foto: Sohvi Viik

Peamine küsimus, mida esitatakse, kui kuuldakse, et oled disainer.

“Kas sa õmbled seelikut ka lühemaks?”

Suurim klišee, mida oled disaineri kohta kuulnud.

Et moedisainerid on hullud (heas loomingulises mõttes) boheemlased.

Selleks et tänapäeva moemaailmas ellu jääda, peab disainer olema väga distsiplineeritud ja teadlik igasugustest numbritest. 80 protsenti disaineritööst on väga kuiv ja 20 protsenti sellest looming. See sõltub muidugi disainerist ja töökohast. Pisemate firmade disaineritel on suurem loomevabadus kui suurte omadel.

Kas vastab tõele, et disainerid käivad alati mustas? Mitu värvilist riideeset sinu kapis leidub?

See ei vasta kindlasti tõele. Usun, et kõigil inimestel on oma elus musta kandmise periood. Ja mul on ka väga palju musta kapis, sest see on lihtsalt nii mugav ja kapriisivaba. 21- 24-aastaselt käisin ainult mustas. Kuid nüüd on mu kapp täiesti kirju. Ma arvan, et mul on kapis kõiki värve, aga vähe kirjusid rõivaid.

Mulle ei meeldi värve segada, igasugused sigrimigrid ja mustrid mulle üldjuhul ei sobi. Kui on punane, siis las olla üleni punane. Aga kleite on mul küll kõigis värvides.

Foto: Sohvi Viik

Kas tarbid ainult disaineriloomingut või põikad teinekord ka tavapoodi sisse?

80 protsenti minu rõivastest on minu looming. Seda puhtalt mugavusest. Tean, mida tahan ja teen valmis. Poeriided ei istu nii hästi, aga siiski ostan poest basic-asjad, nagu maikad, retuusid, teksad ja muu selline.

Isiklik suurim moefopaa.

Oi mul on neid palju, aga tol hetkel olin supermoodne. Mul on lihtsalt eriti hea kujutlusvõime. Kui olin noorem, ei olnud rõivad eriti kergesti kättesaadavad, seega tuli ise kombineerida. Näiteks nägin teismeeas Jennifer Lopezi videot, kus tal oli peas moodne valge soni. Kuna mul aga seda ei olnud, siis tõmbasin pähe vanaema kootud valge puuvillasest lõngast mütsi ja lükkasin ta korralikult laubale, et jääks soni mulje.

Ma ei taha mõeldagi, kuidas see päriselt välja nägi, arvatavasti väga veider, aga tegelikult on täiesti ükskõik, sest 15-aastasena tundsin ma tänu oma kujutlusvõimele ennast väga kuumana.

Lemmikese garderoobist. Lemmiklinn. Lemmikbränd.

Mu lemmik on hetkel eelmisel aastal valminud punane pikk jakk, see lihtsalt sobib igale poole ja on piisavalt dramaatiline.

Lemmiklinn on London, võlgnen sellele oma kogemused ja inspiratsiooni.

Lemmikbrändi mul ei ole, kuna mood on nii suures muutuses, tänu sellele olen ma ise ka pidevas muutumises oma lemmikutega. Kuid läbi aegade leian ma ikka jälle lemmiktooteid ja kollektsioone sellistelt disaineritelt nagu João Pimenta, Rick Owens, Qui Hao, Gareth Pugh ja Aitor Throup.

Foto: Sohvi Viik

Parim nali.

Siis, kui ei ole naljakas.

Suurim nõrkus.

Mu abikaasa.

Mis sulle kogu selle loomis- ja teostusprotsessi juures enim meeldib?

Mulle meeldib, kui rõivas istub hästi. Seega naudin enim eratellimusi, kus peab justkui kliendiga koostööprojekti tegema. Inimese uurimise protsess on nii põnev. Tuleb aru saada, mis kellelegi meeldib ja miks. Ja kuidas põimida see sellega, mis sobib. See on põnev ja arendav. Ning muidugi kõige parem tunne on siis, kui lõpuks on see voolitud rõivas inimese seljas.

Foto: Sohvi Viik

Riideese, mida pole veel disaininud, aga kindlasti tahaksid.

Zac Poseni moodi sisseehitatud korsettkleit.

Kui peaksid kirjeldama ühe sõnaga oma loomingut, mis see oleks?

Struktuurne.

Kes on see naine ja mees, kes kannavad sinu riideid?

Keegi, kes hindab kompromissitut istuvust ja isikupära. Naiste puhul loeb sageli detailide universaalsus ning disain.

Meeste puhul mugavus ja istuvus, kuna alati leiab poest ülikonna, kuid väga tihti on mõni määrav pisidetail, miks ülikond ei sobi, olgu selleks siis nööbi värv, varrukapikkus või õlalaius.

Foto: Sohvi Viik

Mis on olnud sinu suurim õppetund selles äris?

Paber kannatab kõike, kuid reaalses elus on kehad, kangad, inimesed ja ootused, seega ära muutu iial mugavaks!

Kui sul oleks võimalik riietada ükskõik keda, kes see oleks ja miks?

Mul ei olegi otseselt kedagi sellist. Muidugi on tore oma rõivaid avaliku elu tegelaste seljas näha, aga tegelikult on mul rõõm iga oma tehtud ülikonna ja mantli üle, kuna need on väga personaalsed. Kui Olivia Pope eksisteeriks, siis teda tahaks küll riietada.

Mis on sinu kõigi aegade lemmikum riideese, mille oled teinud ja miks?

Üks kooli ajal tehtud rätsepajakk. See on mu lemmik, sest selle lõige on eriti kummaline ja keeruline, aga vorm on lihtne. Sellel on keep, mille saab ümber ümber õlgade keerata. Jakiga saab käia nii suvel kui talvel, kuna sellel on mitu kihti. Lisaks näeb see lahtisena ja kinnisena erinev välja. Seitse aastat on vastu pidanud, mu totaalne lemmik.

Foto: Sohvi Viik

Kus sa näed ennast viie aasta pärast?

Näen ennast ikka veel pidevas arengus. Arvatavasti arvan ikka veel, et olen 25, kuid eriala jääb samaks.

Millist nõu annaksid ambitsioonikale moeloojatele?

Katsu aru saada, miks sulle miski meeldib. Siis kaeva nii sügavale, kui saad.

Mis on sinu lemmikmantra või -tsitaat, mille järgi elad?

Hauas jõuab magada.

Foto: Sohvi Viik