Kadi Veesaar: “Ehtekunst on justkui alkeemia, millel on lisaks hulgas natuke müstikat”

  • Ehtekunstnik Kadi Veesaare tuntuim kollektsioon SugarTwist on jõudnud ajakirjade esikaantele ja disainipoodidesse Eestist nii lõuna kui põhja pool. On üllatav, et elu tarkvara ehete loomise vahel pikalt jaganud kunstnik lõpliku otsuste ehete kasuks alles kaks aastat tagasi langetas.

Kaelakee Lightness.

Kadi Veesaar, kes tegeleb praegu Tartu lähedal talus, mida võib ilmselt Eestis ainsaks ehtetaluks nimetada, oma stuudios iga päev ainult ehtekunstiga, töötas pikalt pealinnas IT-arhitektina.

Enne, kui Kadi valis ehtekunsti, jõudis ta teha ka katsetusi rätsepatöö valdkonnas – seda kõike eduka IT-alase karjääri kõrvalt, mis tegid tegelikult nii Eesti Kunstiakadeemias õppimise kui Itaalias meistriklassides osalemise võimalikuks. See töö lubas pikki ja eksootilisi puhkusreise, anda lapsele muretu lapsepõlv ja oleks andnud võimaluse töötada mõnes kauges päikeselises riigis.

Aga ehete loomine lummas teda iga aastaga rohkem – ja muidugi andis ka tema töid näinud inimeste tunnustus julgust iga päev sellele enam pühenduda.

Kõrvarõngad SugarTwist.

Täna töötab ta ainult ehtekunstnikuna, valmistades kõik ehted assistentide abita oma stuudios, mis teda kuulates peab välja nägema kui müstika laboratoorium. Kadi on otsustanud, et tema loomingust ei saa kunagi masstoode, stuudios ei hakka kunagi täistuuridel tööle tema ehteid sadade kaupa loov 3D-printer ega kümned abilised.

Ent lisaks ehtekunstnikuks olemisele on ta eeskuju paljudele, kes pole veel julgenud oma igapäevast tööd oma hobi ja suurima armastuse vastu vahetada.

Su kannapööre karjääris oli pikalt ette valmistatud. Millistes koolides ja millistel kursustel maailmas oled ehtekunsti õppinud? Kas sul on selles maailmas mõned suured eeskujud?
Alustasin metallikunstnik Krista Lehari käe all 2011. aastal. Olen ka väga suur iseõppija – raamatud ja internet annavad selleks tänapäeval suurepärased võimalused.

Üks hetk mõistsin, et tahan ehtekunstiga süvitsi minna ja nii jõudsin õppima ehte- ja sepakunsti Eesti Kunstiakadeemiasse (Avatud Akadeemia kaudu). Erilise koha mu hinges on leidnud Alchimia kaasaegse ehtekunsti kool Itaalias, kus olen osalenud mitmes meistriklassis.

Olen õppinud Benjamin Storchi meistriklassis võlvkohrutamist, Peter Bauhuis’i juhendamisel õõnsate vormide valamist, Kimiake Kageyama ja Elisa Devali käe all Jaapani metallisulamite valmistamist, patineerimist ja panustamist. Detsembris lähen taas Alchimiasse, et õppida pigmentidega metallide värvimist.

Suuremateks eeskujudeks peangi oma õpetajaid – Krista, Eve Margus-Villems, Piret Hirv, Jens A. Clausen, Kadri Mälk, Peter Bauhuis, Philip Sajet, Kimiake Kageyama.

Ehtekunst näib nõudvat lisaks tehnilistele oskustele ka päris põhjalikke teadmisi keemiast. Kas see on rohkem reaal- või humanitaarala?
Hea küsimus! Humanitaarkallakuga reaalala?! Reaalkallakuga humanitaarala?! Reanitaarala … Mulle meeldib mõelda, et eks ta ühtepidi ikka alkeemia on, kus lisaks hulgas natuke müstikat.

Kaelakee Painful.

Teed kõike ise, alustades karpidest ja lõpetades turundusega. Kas oled lisaks kõigele ka ajaplaneerimise proff?
Kindlasti mitte, olen korduvalt mõelnud, et peaksin minema kuskile koolitusele. Kasutan kindlaid aja juhtimise tehnikaid, milles on suur osa kuu- ja nädala prioriteetide seadmises.

Algava päeva planeerin detailsemalt hommikul ja püüan asjad “nüüd” ära teha.  Samas on paljudes mu tegevustes suur hulk määramatust, mis teeb planeerimise keerukaks. Hetkel tuleb ikka palju õhtute ja nädalavahetuste arvelt …

Oled kasutanud oma töödes väga ebatavalisi materjale: elektripostides kasutatud klaasist kuni kassiliivani. Kas selles nimekirjas on veel midagi kummalist? Mis sind on nende materjalide puhul või nende käitumise puhul kõige enam üllatanud?
Nii kummalist vast mitte, aga ebatavalisematest materjalidest olen kasutanud veel näiteks Pirita rannaliiva, kasetohtu, vett, tatart, grafokilet, röntgenifilmi, põlevkivi, võrgukaablit. Kõige enam ongi vast üllatanud see, kuidas iga materjali puhul tuleb selle tundma õppimist alustada nullist. Hoolimata näilisest lihtsusest ja käsitletavusest tuleb alati ootamatuid üllatusi. See on ka see, mis teeb nii võluvaks ja põnevaks uute materjalide kasutamise. Ekstravagantsemaid materjale (näiteks kassiliiv, röntgenifilm) on väga vähesed suutnud ära arvata, ja seda siis ka vihjete abil.

Kõrvarõngad SugarTwist Exclusive.

Mis on aga hetkel su lemmikmaterjalid?
Hoolimata kõikidest põnevatest materjalidest siiani eranditult metall. Selle allutamine endale meelepärasesse vormi tundub alati nii maagiline. Mulle meeldib väga valada ja seejuures ise valmistada erinevaid sulameid, nagu shibuichi, shakudo, Korintose pronks vms. Metalli toonimine erinevate keemiliste reaktsioonide abil on põnev ja piiritult võimalusterohke.

Oled väga palju reisinud – kas mõne ehte puhul võid ka öelda, et see on ühest või teisest kohast maailmas inspiratsiooni saanud?
Enamjaolt on see mõju mõõdetamatu ja juhib valikuid kuskil alateadvuses. Aga mōned ehted ikka on, näiteks on rinnaehte “Hommikuvalgus” inspiratsiooniks  pilt varahommikusest Napoli suburbiast.

Pross “Hommikuvalgus”.

Kadi Veesaare ehteid saab osta tema koduleheküljelt ning aksessuaaride e-poest Wuruhi.com. Lisaks on need müügil mitmetes Tallinnas ja Tartu disainikauplustes.

Kõrvarõngad SugarTwist.