Eesti oma paradiisisaared

Pane tähele! Artikkel on ilmunud enam kui 5 aastat tagasi ning kuulub Geeniuse digitaalsesse arhiivi.
Ruhnu. Foto: Visit Estonia

Eesti suured saared on imelised, ent siiski täiesti avastatud pärlid. Täiusliku puhkuse otsingul asusin eelmisel suvel läbi sõitma Eesti väiksemaid saari ja laide, et leida see meie oma paradiisisaar, kus on päikest, privaatsust, puhast õhku ja puhast toitu. Aastase töö tulemusena leidsin otsitud ühe asemel neid tervelt viis.

VÄIKE-PAKRI 

Väike-Pakri. Foto: Silvia Pärmann

Minu avastusretk mööda Eesti väikesaari ja laide algas möödunud aasta suve alguses Väike-Pakrilt, millest ma enne sinna jõudmist ei teadnud rohkem, kui et see saar on olemas. Siiani olen kohanud väga vähe inimesi, kes Pakri saartel ka päriselt käinud on – ehkki kõiki saare elanikke olen ma nüüdseks näinud.

Kõik Eesti väikesaared ja laiud on erilised, aga Pakri saared ikka on eriti kummalised. Võtke või alustuseks kasvõi see kummaline fakt, et Väike-Pakri on tegelikult suurem kui Suur-Pakri. Väikese pindala on on 12,9 km² ja suurel vaid 11,6 km².
Esimese iseseisvise ajal moodustasid saared omaette Pakri valla.Kahe saare peale oli kokku viis küla, kus elas 1934. aastal 354 inimest ning paiknes 119 talu. Kummalgi saarel oli oma kool, kirik ja kalmistu, tegutses koduloomuuseum.
Kui pisem Suur-Pakri sai kunagi suurem olla rahvaarvult, mis ilmselt ka nimede sellise jaotuse põhjuseks oli, siis tänaseks on Väike-Pakri suurem nii ruutmeetrite kui elanike poolest.

Teel sadamast saare südamesse Väike-Pakril. Foto: Silvia Pärmann

Ja veel kummalisem on minu Väike-Pakrile sõidu põhjus – seal tegutses eelmise suve kõige lahedam Eesti gurmeerestoran ning see peaks uksed avama ka tänavu augustis, lubas peakokk Kristel Nuume. Uksed saab avada tegelikult vaid ühe kuuri alla sisustatud köök, Väike-Pakri maitseelamuste osaks saab vabas õhus istudes, tuulevaiksel päeval karjamaal, tuulisemal puude vahele peidetud hoovis.
See on elamusi täis õhtu selle kõige paremas ja vähemkommertslikus mõttes. Või kui tihti te sõidate tõeliselt nauditavale õhtusäägile traktori järelkärus? Käite käikude vahel taluloomi tervitamas ja saareelu avastamas. Paadisõit tagasi mandrile päikeseloojangul, õhk elevusest kiljuvaid linde täis, on niikuinii täiesti kirjeldamatu.
Info saamiseks kirjuta: toidukunst@gmail.com

Väike-Pakri. Foto: Silvia Pärmann

Kuidas kohale saab: Kiirpaat Arabella sõidab Pakri saartele Kurkse sadamast. Kõige populaarsem on sõit

Väike-Pakri kaguosas asuvasse abajasse, sel hooajal on edasi-tagasi reisi hind 200 eurot (kuni 11 reisijat). Pakri saared on viiel korral suve jooksul kätte saadavad ka nendele, kellel on Pakri saarte külastamine jäänud just seltskonna leidmise taha. Võite tulla üksi, perega, mõne sõbraga! Saarel viibimiseks jääb aega üle 7 tunni, selle ajaga jõuab seal päris palju näha!
Rohkem infot kuupäevade ja võimaluste kohta leiad leheküljelt pakrisaared.ee

Kus magada: Paraku ei paku pakri saared veel võimalust ööbida muud moodi kui oma telgis. Kui te just seal elavate inimestega – need saab kokku lugeda ühe käe sõrmedel – sõbraks ei saa.

AEGNA

Miskipärast ütlevad kõik, et Aegna looduse teeb eriliseks hulk rändrahne, millest suuremaid saab pidada hiidrahnudeks: need on ümbermõõdult koguni üle 14 meetri. Veel räägitakse uhkest militaarajaloost.

Ma jõudsin Aegnale kibuvitsade õitsemise ajal ja ausalt öeldes kivide imetlemiseks aega ei jäänud. Lumivalgel pehme liivaga rannal, õhk magusat õitelõhna täis, vaatasin ma päikeses silmi kissitades hoopis Tallinna siluetti. Aegnal on muidugi ajalugu ja loodust, aga kõige erilisemaks teeb saare ikkagi see, et see on Tallinnale nii lähedal. Kui päris korrektne olla – see ongi osa Tallinnast.

Aegna rand. Foto: Scanpix

Aegnal on üksikud püsielanikud ja alati ka laevatäis suvitajaid. Mõned õnnelikud on seal oma suvemaja omanud juba 1960ndatest alates. Põhilise populatsiooni moodustavad siiski muud elusolendid. Metssigu on väikesel saarel hetkel ehk viie ringis. Kohata neid ilmselt ei õnnestu, küll aga annavad nende töökusest aimu üles tuhnitud maalapid kõikjal saarel. Ulukitest kohtab Aegnal metskitsi, rebaseid ja kährikuid ning suuremaks saarel pesitsevaks linnuks on merikotkas, väiksemaks pöialpoiss.

Kui olete Aegnale sõitnud aga nii, et pagasiks on piknikukorv ja päevitusriided, siis tõenäosus neist mõnega kohtuda on paraku ülimalt väike.

Veel väiksem siis, kui kaasas surfiravustus  – aga teie päev ei ole sellepärast vähem õnnelik.

Aegna. Foto: Visit Estonia

Kuidas minna: kuni 30. juunini sõidab laev esmaspäeviti, kolmapäeviti ja neljapäeviti, väljudes Kalasadamast 10.00 ja 17.00 ning Aegnalt 11.30 ja 18.30. Reedeti, laupäeviti, pühapäeviti väljub laev Kalasadamast 10.00, 15.00 ja 18.00 ning Aegnalt 11.30, 16.30 ja 19.30.
Edasisel graafikul hoidke silma peale leheküljel aegna.ee!
Üks toredamaid viise Aegnat uudistada on kajakimatk. Tallinnas leidub mitu seiklusreiside korraldajat, kes selliseid ühepäevaseid väljasõite pakuvad.

Kus magada: Öömaja pakuvad saarel kaks külalistemaja, mis kumbki ei paku erilist luksust ega põnevat interjöörikogemust – aga samas on hulga mugavamad telgist. Mõlemas on lisaks majutusele ka toidutegemise, pesemise- ja saunavõimalus. 
Aegnal on lõkke tegemine ja telkimine lubatud ainult põhja- ja lõunaranna ametlikes telkimis-lõkkekohtades.

NAISSAAR

See on see saar, kus asub Omari küün. Naissaart, vana nimega Nargenit (aga heal saarel on veel olnud nimesid), ei teaks keegi peale ajaloolaste ja purjetajate, kui seal ei oleks Omarit ja tal ei oleks küüni.
Ilma Nargenfestivalita oleks see üks järjekordne saar, mille kirjeldus algaks sõnadega “Saare peamised vaatamisväärsused on Nõukogude Mereväe miiniladu, erinevad merekindlused, rannarootsi kirik ja surnuaed.” Teist lauset enam keegi ei loeks, haigutades oleks see lehekülg juba kinni pandud.

Naissaar. Foto: Visit Estonia

Naissaar on teatri- ja muusikasaar, kuhu võiks vabalt kohale minna päev või paar enne etendust – või siis sealt päev või paar hiljem tagasi sõita. Nii igal suvel. Ka sel suvel. Tänavu augustis esietendub seal “NO33 Revolutsioon”  . Nii et jälle on põhjust teatrikleidi peale soe jope tõmmata, müts käekotti toppida ja laevale minna.

Naissaar. Foto: Visit Estonia

Kuidas minna: Naissaarele sõidab Kalasadamast mitu laeva – tõsi, see ei tähenda liikluse tigendust vaid seda, et laev valitakse reisijate arvule vastavalt. Sõidugraafiku leiad siit. 

Kus magada: Naissaarelpuhkamise teeb lihtsaks see, et seal on tõesti ka mõned kohad, kus olla. Näiteks Naisaaare Turismi- ja puhkekeskus on üldse nii igav, kui fantaasiavaene nimi arvama paneb. Majutust pakutakse peremajas, kämpingutes, saunamajas, 8- kohalises toas ja 10- kohalises toas. Ehkki rand on lähedal, võib erinevates randades käimiseks rentida UTV (see sõidab elektriga). Loe lisa naissaar.eu

RUHNU

Selleks ajaks, kui ma jõudsin Ruhnu, oli juba november. Aga just sügisel saingi ma kõige selgemalt aru, miks Ruhnu on meie kõige paradiislikum saar.Kui ma ei mäletaks praegu veel nii selgelt, kuidas ma Ruhnu rannas selle fotod ise tegin, ei usuks ma sekundikski, et see on tehtud hilissügisel. Kui see vahemerelik päike mulle talvel vahel meelde tuli, hakkas alati soojem.

Limo rand ei jää oma iluga alla troopiliste paradiisisaarte omale. Foto: Silvia Pärmann

Ruhnul on üks küla, kaks poodi, kuulus kirik ja veel kuulsam karu, keda keegi tegelikult kunagi ei näinud. Aga karule on püsitatud ausammas. See on tegelikult ainus skulptuur saarel, mis on väga kummaline, sest seal on läbi aegade armastanud puhata kunstnikud.

Ruhnu on kindlasti kõige romantilisem saar Eestis. Foto: Silvia Pärmann

Ruhnu on lihtsalt idülliline. Seda peab nägema, maitsma, sisse hingama ja katsuma, mitte sellest lugema. Seal laulavad isegi liivad ja kõigil on sinu jaoks alati aega – samas on väiksel saarel kõigil alati nii palju tegemist ja üheksa ametit, et niisama bussipeatuses passida ja õlut juua pole kellelgi aega. (Bussipeatus, muuseas, on saarel täiesti olemas – talvisel ajal sõidab lennujaama ja küla vahet buss. nagu ka väike õllevalik külapoodides.)

Kuidas minna: Suvel saab saarele ainult laevaga, lennud algavad taas 1. oktoobril.
Kiirkatamaraan “Runö” sõidab liinidel Pärnu-Ruhnu-Pärnu, Kuressaare-Ruhnu-Kuressaare ja Munalaid-Ruhnu-Munalaid.

Kus magada: Saarel on mitu mõnusat külalistemaja, kuid Liise talu neist meie kindel lemmik. See on ühe tegusa pere ettevõtmine, kus külalistetoad on armsates väiekstes majades ümber suure siseõue ja perenaise Luise-Maria hea stiilitaju nende sisustamisel kadestab kindlasti nii mõnigi professionaalne sisekujundaja.

LOE VEEL: 10 kohta Eestis, mida peaksid elu jooksul nägema

Ruhnu vanadesse majadesse sisse piiludes avaneb muinasjutumaailm. Foto: Silvia Pärmann

VIIRELAID

Viirelaid ei ole päris üksik saar. Selleks ei pea isegi eriti selge ilm olema, et Mandri-Eesti ja Saaremaa mõlemad ära paistaks. Aga üsna üksildane on ta küll: üks majakas, üks majapidamine ja 500 lammast.
Laiul, mis on umbes sama suur kui Kadrioru park (Viirelaid on 81 ha ja Kadrioru park 85 ha), ei ole kunagi armastanud elada liiga palju inimesi. siis see on ikkagi olnud üheperesaar selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Saaremaalt Laimjalast pärit Gabriel Grigorjev oli tuletornide ülevaatajast sai laiul majakavaht ja üks tema poegadest, Peeter, võttis Viirelaiu oma hoole alla kuni surmani 1970. aastal.

Viirelaid. Foto: Silvia Pärmann

Praegu on see ühe sõpruskonna saar, kes majakavahimaja külalistemajaks renoveerinud on. Minu laiule jõudes on elumaja verandauksed on pärani ja laual laiutab suur vaagen suitsustatud tuulehaugidega, vana lauda asemel seisab nüüd KAOS arhitektide ehitatud väika modernne maja, mis täidab vajadusel nii seminariruumi, laiu kultuurimaja kui ka külakõrtsi rolli ja mis kõige olulisem – kaitseb hoovi meretuulte ees. Teisest küljest kaitseb õue uus saun, ilmselt Eesti kõige romantilisema õhtupäikese poole avaneva terrassiga saun, kaugelt kostab lammaste jutuvada ja selle kõige keskel kõrgub punane majakas, maamärk, mis igale poole selgelt kätte paistab – ehkki ega ära eksida pole sellel laiul tõesti mitte kuidagi võimalik…LOE EDASI.

Viirelaid. Foto: Silvia Pärmann

Kuidas minna: Muidugi võib ujuda, laid on Saaremaast kilomeetri kaugusel. Või oma paadi või kajakiga. Aga hulga mugavam ja mõnusam on lasta endale Virtsu sadamasse vastu tulla ja siis kümneminutilise paadisõidu järel mugavalt ja kuivalt kohale jõuda.

Kus magada: Majakavahimajas on ööbimisruumi rohkem kui 40 inimesele. Nädalavahetustel ongi oodatud suured seltskonnad, kuid tööpäeviti on võimalik endale ka ainult üks tuba broneerida ja ilmselt nautida täielikku privaatsust ja maailma kõige romantilisemat päikeseloojangut pärast saunaõhtut.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal argipäeval

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto-, raha- ja meelelahutusportaali olulisematest lugudest.