Ehtekunstnik Eliise Maar: “Vahel on raske võtta asju ratsionaalselt, kui nii palju on hingeliselt investeeritud.”

1. Mida tähendab mood sinu jaoks?
Mood on minu jaoks huvitav fenomen, mida on põnev jälgida, aga üldiselt ma väga igasuguste trendidega kaasa ei lähe. Koguaeg midagi toimub ja kõike on nii palju, aga tuleb leida midagi, mis kõnetab.
Pigem on mu enda riietumisstiil väga minimalistlik. Kannan peamiselt musta ja panen pigem rõhku aksessuaaridele. Igaljuhul less is more.

2. Räägi meile enda ehete stiilist, mis teeb need unikaalseks?
Mu ehted on unikaalsed, sest iga ehe on käsitsi valmistatud just selle tellijale. Mulle meeldib katsetada erinevate tekstuuride ja reljeefidega, jättes samas ehte vormi lihtsaks. Ma arvan, et minu ehete lihtsuses peitub nende võlu.

3. Millal tegid enda esimese ehte?
Esimesed katsetused olid kuskil aastal 2010. Tekkis suur huvi ehete valmistamise vastu ja tahtsin minna EKAsse ehtekunsti õppima. Sellel aastal oli konkurents väga tugev ja kõik kandidaadid olid juba palju rohkem teinud ja saavutanud selles vallas kui mina. Seega see mul kahjuks ei õnnestunud. Soov sellele vaatama oli suur ja hakkasin niisama vaikselt katsetama nii kuidas oskasin. Esimesed ehted valmistasin kõikvõimalikest materjalidest, mis olid käepärast – ketid, nahk ja polümeersavi. Väärismetallidest hakkasin ehteid valmistama Austraaliasse kolides aastal 2013. Kunstialase hariduse omandasin Tallinna Ülikooli Kunstide Instituudis ning Austraalias õppisin Shiilington College-s graafilist disaini. Praktilised oskused omandasin siin meistri käe all.

4. Mis andis sulle tõuke teha enda bränd?
Eks ikka suur soov teha elus seda, mida tõeliselt tahan, aga ega ma ju päris ei teadnud ka, mis see täpsemalt on. Teadsin, et see peab olema midagi loomingulist.
Austraaliasse kolides otsisin tööd nagu iga uustulija. Astusin sisse ühe kohaliku ehtekunstniku stuudiosse ja pakkusin, et äkki saan abiks olla misiganes asjadega tal oli vaja. Kuna jõulud olid siis just tulemas, oli tal vaja valmistada ehteid disainiturgudele jne. Aitasin erinevaid ehteid kokku panna jne. Vastutasuks näitas ta mulle erinevaid ehete valmistamistehnikaid ja tutvustas mind kohalikele eriala inimestele ja näitas, kus saan lasta vahast asju metalli valada. Ostsin oma esimesed tööriistadad ja nikerdasin oma esimesed vahast ehted ning siis lasin need hõbedasse valada. Päris jubedad olid esimesed ikka tagasi vaadates. Eks see oma käekirja otsimine võttis aega ja ühel hetkel mõtlesin, et polegi nii hull ja hakkasin vaikselt pilte Facebooki panema. Siis sain oma esimese tellimuse. See oli suur üllatus ja andis enesekindlust edasi minemiseks. Tekkis põnevus ja hasart, et kas ma saaksin sellest nö kirest kasvatada ka midagi, mis maksaks mu arved ja elamise. Järgmise loogilise sammuna oli vaja luua oma firma. Viisin ennast kohalike nõudmistega kurssi ja nii see läks. Nüüd olen juba pea kaks ja pool aastat oma brändi arendanud ja tunnen, et kõik pidigi täpselt nii minema. Naudin mida teen ja tunnen rõõmu, et on nii palju inimesi, kellele see samuti meeldib.

5. Mis sulle kogu selle loomis- ja teostusprotsessi juures kõige rohkem meeldib?
Kõige rohkem meeldib see tunne, kui ehe on valmis ja see tuli täpselt nagu ma ette kujutasin, kui mitte parem. Samuti ka kliendi reaktsioon seda nähes ja esimest korda kandes.
Siis tunnen, et olen midagi enamat pakkunud kui lihtsalt praktilist lahendust vajadusele. Ehteid disainides mängin oma peas erievaid lahendusi ja kombinatsioone läbi ja otsin seda ideed, mis tekitaks selle “täpselt nii peabki olema” tunde. Ei midagi rohkem, ei midagi vähem.

6. Kui peaksid kirjeldama ühe sõnaga enda loomingut, mis see oleks?
Enesekindel.

7. Kes on see naine, kes kannab sinu ehteid?
Ilmselt on see naine natukene selline nagu ma ka ennast pean. Olen enedekindel (vahel ka põikpäine) ja tean, mis mulle meeldib ja mis ei. Kindlasti ei karda ma seda ka väljendada. Aga teisalt olen ma õrn ja naiselik. Armastan kanda hoolt enda ja teiste eest.

8. Mis on sinu kõige suurem õppetund olnud selles äris?
1) Oskus ennast motiveerida tegema asju, mida ilmtingimata ei meeldi teha.
2) Oskus unistada ja need täide viia. Kui keegi ütleb mulle “ei saa”, siis ma küsin “aga mida ma pean tegema, et saaks?”. Kuidagi alati saab. Enamjaolt ei ole see lihtsalt kerge. Tuleb olla leidlik.
Minu jaoks “teha mida ma armastan” ei ole midagi iseenesestmõistetavat, see on privileeg. See võtab väga palju tööd ja energiat ühendada oma unistus ja kujutlus mida kõike võiks teha, reaalsusega.

9. Mis tüüpi ehe võiks kuuluda iga naise aksessuaaride hulka?
Kindlasti üks vägev (suure kiviga) sõrmus. See on minu isiklik eelistus. Ma armastan suuri kalliskive. See annab kohe sellise erilise tunde.

10. Kust sa ammutad inspiratsiooni?
Igalt poolt enda ümber. Austraalia mood on nii huvitav ja teistmoodi. Üks väga ägedaid kohalikke brände on Zimmermann. Niivõrd teistsugune ja julge lähenemine detailidele ja disainile.
Armastan huvitavaid disaine ja alati jälgin, mis inimestel seljas on ja ka näiteks millise aksessuaaride valiku nad on teinud. Minu arvates näitab see nii mõndagi selle kandja kohta.
Inspiratsioon on igal pool.

11. Milline on su kõige aegade lemmikuim ehe, mille oled teinud ja miks?
Minu enda kihlasõrmus. See sümboliseerib minu jaoks nii palju erinevaid mälestusi ja läbielamisi.

12. Mis on sinu tulevikuplaanid?
Eks seda näitab aeg, aga unistama peab. Rohkelt eneseteostust ja arengut.
Sooviksin, et mu looming oleks eestlastele kättesaadavam ja lähemal, aga ei ole veel hetkel seda päris õiget lahendust leidnud.

13. Millist nõu annaksid nendele inimestele, kes tahaksid ehteärisse astuda?
Kas ehteärisse või üleüldse ärisse, siis võib-olla seda, et tuleb olla aus ja mõelda kriitiliselt enda ideede ja nende viljakuse suhtes. Mõni idee on hea, aga äriliselt doesn’t make sense. Vahel on raske võtta asju ratsionaalselt kui nii palju on hingeliselt investeeritud.

14. Mis on sinu lemmik mantra või tsitaat, mille järgi sa elad?
Mida külvad seda lõikad.