Mood

Ehtekunstnik Ester Faiman: “Nägin teismeeas nii palju vaeva, et kanda võimalikult veidraid riideid, seega läks fopaa pigem võiduna kirja”

Ehtekunstnik Ester Faiman. Foto: Riina Varol

Ehtekunstnik Ester Faiman eelistab praegu kanda pigem tumedaid rõivaid, kuigi on lapse palvel ostnud ka lausa lillelise kleidi. Tema kõige hullumeelsemad katsetused jäävad aga teismeikka.

Miks hakkasid disainima ehteid?

Ma ei mäleta, et sellel oleks algselt olnud mingi konkreetselt ratsionaalne põhjus. Ilmselt sellepärast, et kui tahtsid 1990ndatel vähegi isikupärane välja näha, siis oli ainukeseks võimaluseks ise oma riided ja ehted valmis teha. Siis tuli arusaamine, et näiteks tekstiil ei ole minu materjal, mulle meeldivad plastilised ja skulpturaalselt vormitavad materjalid, ruumilisus ja vorm. Samuti meeldib mulle eksponeerida oma “skulptuure” pigem inimkehal kui näitusesaalis.

Ester Faimani looming.Foto: Riina Varol

Esimene ese, mille disainisid.

Ma alustasin riietest. Ei mäleta, kas see oli just esimene ese, aga õmblesin endale mingi iseseisvalt kohandatud lõike järgi tumerohelised kalifeepüksid, mille kitsastel säärtel olid reas uhked läikivad vasknööbid – ilmselt vanaema käsitöökastist välja kaevatud varandus.

Kas meenub mõni kunagine töö, millele tagasi mõeldes hakkab piinlik?

Ausalt öeldes mitte. Kindlasti on midagi, mis sai näiteks õppimise ajal tehtud ja mille teeks praegu täiesti ümber, aga arvan, et olen üritanud alati anda endast hetke parima. Olen küll meister põdema ja piinlikkust tundma, aga ei, tööde pärast küll mitte.

Kõige hirmsam moekunstnik.

Tegelikult on kõige hullem, kui miski on igav ja seda igavust on ju väga palju, nii et ma pigem ei süvene. Päris piinlik oli küll moesõu catwalk’il vaadata niigi igaval kollektsioonil lohakusest ja kiirustamisest ripnema jäänud niidijuppe.

Hirmus kõlab aga tegelikult ju huvitavalt. Meenub juhtum, kuidas egüptoloog Sergei Stadnikov ütles kunagi feministliku kunstniku Mare Tralla kohta, et too on ilge naine – ja Mare Tralla oli kindlasti kõike muud kui ebahuvitav.

Ma mõtlen, et ilmselt on ka näiteks Vivienne Westwood oma elu jooksul korduvalt kuulnud, et ta (looming) on hirmus. Hiljuti nähtud dokfilm Westwoodist on kindlasti üks viimase aja inspireerivamaid elamusi, Inglise 1970ndate ja 1980ndate inglise punk ja post-punk skeene on mulle alati palju huvi ja ainest pakkunud ning Westwoodi esiletõus on selle perioodiga tihedalt seotud.

Teine äge ja “hirmus” naine sellest ajast on Viv Albertin bändist The Slits, kelle raamat “Clothes, Clothes, Clothes. Music, Music, Music. Boys, Boys, Boys” on ka väga põnev lugemine. Ma vist nüüd eksisin oma jutuga küsimusest väga kaugele?

Ester Faimani looming.Foto: Riina Varol

Kas tarbid ainult disaineriloomingut või põikad teinekord ka tavapoodi sisse?

Heh, see küsimus kõlab, nagu ma oleks mingi aadlipreilide instituudi kasvandik. Ei tarbi ainult disainerloomingut, kahjuks rahakott alati ei kannata ja igakord ei näe ka põhjust. Pigem on teemaks taaskasutus.

Lemmikese garderoobist. Lemmiklinn. Lemmikbränd.

Mustvalge kolmveerandkäistega vintage-kevadmantel ja Valo kalasabamustrilised püksid. London.

Mu brändidele keskendatus on ikka üliväike. Pigem huvitab materjal, kvaliteet ja detailid, millegi eest üle mõistuse palju maksta puhtalt nime pärast tundub absoluutselt naeruväärne. Võimalusel eelistan kvaliteetseid väikebrände, kas või juba solidaarsusest.

Ester Faimani looming.Foto: Heidi Mänd

Millist toitu süües tulevad parimad mõtted?

Mulle vist meeldib söömine niivõrd, et sel ajal mingeid suuri mõtteid enamasti ei heieta. Mõtted ja ideed tulevad pigem hoopis kõndides – olen niimoodi ikka pikki vahemaid vajalikule täiesti vales suunas lonkinud. Ja ma panen näiteks duši all terveid artikleid kokku.

Kahjuks on mul ka täpselt nii nigel mälu, et vee all seistes konstrueeritud fantastilise ülesehitusega lausetest jõuab paberile ülivähe. Olen muu hulgas muusikalehe Rada7.ee toimetaja ja kirjutan ka artikleid-intervjuusid, sellest ka vajadus suvalistel hetkedel kirjutamisele mõelda, kuigi viimasel ajal kahjuks on selleks disaineritegevuse kõrvalt aina keerulisem aega näpistada.

Isiklik suurim moefopaa.

Ei meenu küll midagi traagilist. Ma nägin teismeeas nii palju vaeva, et kanda võimalikult veidraid ja eristuvaid riideid, seega läks fopaa pigem võiduna kirja.

Ester Faimani looming.Foto: Riina Varol

Kas vastab tõele, et disainerid käivad alati mustas? Mitu värvilist riideeset leidub sinu kapis?

Minu puhul paraku küll, kuigi pigem minu muusikamaitse ja subkultuuriliste huvide tõttu. Mustvalged ja hallid asjad ilmselt ei lähe arvesse? Paar värvilist suvekleiti on küll viimasel ajal siginenud. Üks näiteks selle tõttu, et mu noorem poeg palus, et mul võiks olla üks lilleline kleit.

Parim nali.

Hea eluline situatsioonikoomika ja sorts irooniat ei ole kunagi liiast. Ma ise küll kipun hiilgama hajameelsusest korraldatud vahepaladega – näiteks olen ma korduvalt suutnud telefoniga rääkides hullunult ringi tuhlata ja siis telefonitorusse kurtnud, kuidas mul on telefon kadunud.

Ka on mul komme mingeid kirjeldatud asju visuaalselt ette kujutada ja tulemuseks on aeg-ajalt see, et naeran homeeriliselt millegi üle, kus keegi teine midagi naljakat ei näe.

Ester Faimani looming.Foto: Riina Varol

Peamine küsimus, mida esitatakse, kui kuuldakse, et oled disainer.

Ma tegelikult ei mäleta, et ma ennast kunagi disaineriks oleksin nimetanud, pigem ütlen, et olen ehtekunstnik ja see väga palju küsimusi enamasti ei tekita … Aa, on küll üks läbiv: „Kas sa teed ka väärismetallist ehteid?” (Jah, teen.)

Suurim nõrkus.

Ma ainult nõrkustest koosnengi. Heh, võib-olla ongi see mu tugevus.

Pistad sa rinda mõne foobiaga?

Jah, mul on üsna ränk ofidiofoobia (maokartus toim). Väiksed suletud ruumid ka ei tekita just elevust.

Ester Faimani looming.Foto: Riina Varol

Ese, mida pole veel disaininud, aga kindlasti tahaksid.

Midagi mastaapset, mis kataks näiteks terve keha, aga koosneks tillukestest detailidest.

Kui peaksid kirjeldama ühe sõnaga oma loomingut, mis see oleks?

Džungel.

Kellele on su looming mõeldud?

Kõigile, kes tunnevad, et mu ehted sobivad neile ja kes ennast nendega hästi tunnevad. Kui need lisavad veel efekti ja enesekindlust, siis on see ainult boonus.

Lemmikese, mille oled kunagi disaininud.

Kohutavalt keeruline on midagi eraldi välja tuua, sest enamasti kasvavad uued ideed välja eelmistest.

Kuid viimase kahe aasta suurimaks saavutuseks on kindlasti koostöös metallikunstnik ja disainer Argo Männiku ning keraamik Lauri Kiluskiga valminud seitse suurt skulptuuri, mis jõudsid nüüd lõpuks nendele mõeldud asukohta Põhja-Eesti Regionaalhaigla fuajees.

Kogu nende valmimisega kaasnenud protsess oli lõpptulemusena kõigist väikestest dramaatilistest hetkedest hoolimata väga huvitav ja nauditav, sarnaseid suuri teoseid teeks veel hea meelega ja praegu on ikka väga valdav uhkustunne valmis saanud töö üle.

Paremalt Lauri, Argo ja Ester ning nende skulptuurid.Foto: erakogu

Kus sa näed ennast viie aasta pärast?

Ma ei ole suur planeerija, elu on näidanud, et kõik läheb nii, nagu see parajasti läheb. Mulle meeldib pigem mõelda nii, et tulevikus on kõik märksa ägedam, kui ma hetkel suudan välja mõelda.

Kust võib su loomingut leida?

Ehted on müügil Tallinnas minu Luise 36 asuvas stuudios, mis on huvilistele avatud igal neljapäeval, samuti Solarise keskuse Krunnipea poes, A-Galeriis ja Tartu Disainimajas.

Kui tekkis huvi, leiad Ester Faimani ehted ka Instagramist (esterfaiman) ja Facebookist (Good Bad Not Ugly Jewellery by Ester Faiman).