Mood

Ehtekunstnik Merle Kasonen: “Disainerina tunnen kindlasti solidaarsust tarbida teiste disainerite loodut”

Foto: Sven Tali

Merle Kasonen on Eesti ehtedisainer, kes on tegelenud ehtekunstiga juba üle kümne aasta. Tema loomingul saad silma pealt hoida ka Facebooki lehe kaudu.

Kas oled ehtekunsti koolis õppinud või alustasid iseseisvalt katsetamist?

Ōppisin ehtekunsti Eesti Kunstiakadeemias ning lōpetasin selle 2008. aastal magistrikraadiga.

Räägi oma loomingust, mis teeb selle unikaalseks?

Minu looming on reageering ümberringi toimuvale, kajastades mõtteid, reaktsioone, mida ümbritsev minus esile kutsub. Kui tellimustöödes ning disainiseeriates on mu käekiri karge, minimalistlik ja peamiselt mustvalge, siis näitusetöödes on see narratiivsem, skulpturaalsem ja siin tulevad vahest mängu ka värvid.

Näitustele mõeldud töödes kasutan tihti arhitektuurseid vorme, katsetades erinevate mittetraditsiooniliste materjalidega, nagu kips või õhuke lehtportselan. Kuna tegelen nendes töödes isiklike teemadega, siis see teebki nad unikaalseks, ainult mulle omaseks.

Millal tegid oma esimese ehte?

Lapsena tegin emale tähtpäevadeks kingituseks ikka ehteid. Kujutan ette, et kōik on seda teinud. Päriselt läks asi lahti Eesti Kunstiakadeemias esimesel kursusel, kus kohe sai käed mustaks teha ning uusi teadmisi praktikas järgi proovitud.

Kas meenub mõni kunagine töö, millele tagasi mõeldes hakkab hirmus piinlik?

Ōpingute ajal on ikka tehtud töid, mida praegu vaadates (kontekstist välja võetuna) peaks justkui piinlikust tundma küündimatu teemakäsitluse vōi tehniliste lahenduste poolest.

Kuna pean väga oluliseks julgust katsetada ja selle kaudu ōppida, siis minu arust ei peaks sellele üldsegi nõnda vaatama. Tegemise käigus ōpime ning kool on selleks õige koht. Laps kukub samuti palju kordi enne, kui korralikult käima ōpib.

Mis andis sulle tõuke teha enda bränd ja millal sellega algust tegid?

See on olnud asjade loomulik käik, mitte kaalutletud ja läbimōeldud otsus. Kooli lōpetamisest saadik, nüüd peaaegu kümme aastat, olen töötanud vabakutselise ehtekunstnikuna sõpradega koos asutatud stuudios ja reageerinud ühiskonnas toimuvatele arengutele.

Töötamine väikeseeriates on ühest küljest turu vajadusi ja vōimalusi silmas pidades loogiline: oluline on leida tasakaal selle vahel, et tegijal oleks vōimalik ehet toota vōimalikult optimaalse aja- ja materjalikuluga ja et leiduks klientuur, kes seda tänases Eestis endale lubada saaks.

Brändide või seeriatega töötavate disainerite kasvavale hulgale on aidanud kaasa ka disainipoodide ja võimaluste, mille kaudu oma loomingut turustada, juurdekasv. Ning disaineri poolt vaadates on töötamine seeriates loogiline – üks mõte viib teiseni ning teatud teemad, tehnikad või detailid ilmuvad ikka aeg-ajalt välja erinevates töödes.

Peamine küsimus, mida esitatakse, kui kuuldakse, et oled disainer.

Kuidas on, kas elab ära sellega?

Suurim klišee, mida oled disaineri kohta kuulnud.

Et nad käivad alati mustas.

 

Kas tarbid ainult disaineriloomingut või põikad teinekord ta tavapoodi sisse?

Eks see lähtub vōimalustest, aga aina vähem tahan suvalist ja ebakvaliteetset asja. Tahan ajas vastupidavaid, kvaliteetseid ja mõttega asju. Ning disainerina tunnen kindlasti solidaarsust tarbida teiste disainerite loodut, omasid peab toetama.

Isiklik suurim moefopaa.

Ei ole kunagi olnud liiga hull katsetaja, aga endal vist raske kōrvalpilku selles omada. Jaburaid katsetusi on ikka olnud, aga praegu tunduvad need pigem armsad, need fopaad.

Lemmikese garderoobist. Lemmiklinn. Lemmikbränd.

Alati igasse olukorda sobiv hästiistuv must kleit, lemmiklinn on olnud viimasel ajal Berliin, huvitavaid brände on nii palju, et ei oska ühte välja tuua.

Parim nali.

Situatsioonikoomika, must huumor, ületöötanud vōi muidu väsinud peaga seisundis tekkivad absurdsed situatsioonid. Mu ateljeekaaslaste huumorimeel on ammendamatu, olen tõsimeeli kurtnud et ei saa tööd teha, sest kogu aeg peab naerma.

Suurim nõrkus.

Kvaliteet. Seda nii söögis, joogis, muusikas, loomingus, suhtluskultuuris, töös, mida inimesed teevad – kõiges.

Mis sulle kogu selle loomis- ja teostusprotsessi juures enim meeldib?

Et kunagi ei tea, kuhu välja jōuad. Alustad sōna otseses mōttes eimillestki, mingis kujutlusest oma peas, visioonist ning teel sinna juhtub paljutki.

Eksimused ja eksisammud on vajalikud, need juhatavad millegi juurde, mida sa ei ole teadnud olemas olevat. Füüsikal on alati oma sõna öelda: mis paberil näis hea ideena, ei pruugi seda olla tegelikkuses, pead uue, toimiva lahenduse leidma.

Ehe, mida pole veel disaininud, aga kindlasti tahaksid.

Neid on palju, ideed mōlguvad peas ja mõni ootab aastaid, enne kui jõuab teostumiseni. Seal aga peitub oht, et idee vōib minna hapuks vōi keegi teine jōuab sarnasele lahendusele sinust täiesti sōltumata.

Kui peaksid kirjeldama ühe sõnaga oma loomingut, mis see oleks?

Minimalism.

Kes kannab su ehteid? 

Ma loon ehteid nii naistele kui meestele. Mu ehteid kannavad intelligentsed, kvaliteeti ja unikaalsust hindavad inimesed. Inimesed, kes ei armasta magusaid liialdusi.

Mis on olnud sinu suurim õppetund selles äris?

Seda, millega tegeleme, on vōimatu Eesti kontekstis äriks nimetada, samuti ei tee mina ega mu kolleegid seda nagu äri. Tuleb teha seda, mida armastad ja siis teed seda hästi, see ongi peamine, millest lähtuda vōiks.

Mis tüüpi ehe võiks kuuluda iga naise aksessuaaride hulka?

Inimestel on väga erinev suhe ehetega, tuleb lähtuda sellest, mis on kellegi jaoks loomuomane ja kallis, mis kannab endas kandja või vaataja jaoks sõnumit.

Milline on sinu kõigi aegade lemmikum ehe, mille oled teinud ja miks?

Sõrmus, mille tegin heale sōbrannale ja tema tütrele tolle sünni puhul. Sōrmus on tehtud mōttega, et esialgu kannab seda ema, kes selle kunagi tütrele edasi kingib. Sōrmuses on kasutatud hōbedat, 585 prooviga kulda ja puhast 999 prooviga kulda.

Mõte seisneb selles, kuidas headest asjadest saavad alguse veelgi paremad asjad. Lihtsasse vormi panduna on idee peamiselt materjalide kaudu edasi antud.

Minu jaoks oluline ehe, kuna idee ja võimalikult minimalistlik vorm on leidnud hea balansi, lisaks isiklik ja sentimentaalne tähendus lähedaste inimeste näol.

Milline on sinu kõige müüdavam ehe olnud läbi aegade?

Hõbedast Torude seeria, minimlistlik vorm, aga lahe detail kandja kōrvas.

Kus sa näed ennast viie aasta pärast?

Eks ole näha. Loodan, et jätkan sellega, millega tegelen praegu, aga et mingid katsetused, mingid etapid oleks jällegi läbitud ning asjad toimiksid sujuvamalt ja hästi. Tore oleks oma ehetega jōuda ka publikuni vãljaspool Eestit.

Millist nõu annaksid inimesele, kes tahab samasse ärisse astuda?

Pole mõtet teha juba olemasolevat, tuleb leida oma nägu.

Millise mantra järgi elad?

Kōik on millekski hea ja kōik, mis peab, tuleb nagunii.