Mood

ERKI Moeshow võitja: “Telefon ei tundnud enam mu näppe ära, kuna need olid nii verised ja katki”

Moekunstnik Annika Kiidron. Foto: erakogu

Kohtume Annikaga Solarise ees. Ja ma ei jõua veel talle viibatagi, kui Annikal tuleb mind nähes suur naeratus näole ja hetk hiljem räägib ta juba oma hommikust, kollektsioonist ja sellest, et pole kunagi Mademoiselle kohvikus käinud, kuigi see pidavat olema äge (“Ma olen ju tartlane!”). Nii istumegi maha just seal.

Annika alustas võidukollektsiooniga – millele tekkisid juba pärast sõu ostjad nii Eestist kui Austraaliast -, veebruaris, kui hakkas kuduma kangaid. Viimased kolm nädalat kulus tal õmblemisele. “Mulle meeldib panna sõrmejäljed rõivastesse – telefon ei tundnud enam mu näppe enam ära, kuna need olid nii verised ja katki.” Kuid see olevat perfektsuse hind. “Tahan olla laitmatu, et kellelgi poleks kuskilt kinni võtta. Kui takerdungi, õpin juurde.”

Ometi ei tundnud ta end sõu toimumise hommikul just ääretult enesekindlalt: “Kui jõudsin kohale, vaatasin ringi ja ütlesin enda assistentidele, et ka osalemine on suur asi. Ma täiega fännan teisi osalejaid ja lugusid, mis on kollektsiooni taga. Mitu korda tulin hommikuti Tartust Tallinnasse ja nägin, kuidas inimestel oli elamine ehitatud konstrueerimislauale, nad elasid akadeemias. Müts maha! Ise olen olnud muidugi samasugune – kui õppisin Tartu Kõrgemas Kunstikoolis, magasin ka kangastelje sees.”

Annika rõhutab intervjuu jooksul korduvalt, et valutab südant moe jätkusuutlikkuse pärast: “Me saame endale palju lubada, kuid peaksime loobuma mentaliteedist, et kui ostan mingi eseme, mida ei kanna, siis lihtsalt viskan selle ära. Peaksime kasutama raha mõttekamalt.”

Ta peab end igaveseks õppijaks. Eks see vastab ka mõnevõrra tõele: ta on tudeerinud õmblemist, Tartu Kõrgemas Kunstikoolis tekstiilikunstnikuks, Tartu Kutsehariduskeskusees meesterätsepaks ja on hetkel EKA-s disainer-rakenduskunsti magistris. “Praegu näen end ka juba doktorantuuris.”

Siiski, kas see, et Annika osales kunagi tõsielusarjas “Baar”, on saanud ka kuidagi takerdavaks jõuks, et pääseda n-ö tõsiselt võetavate moekunstnike hulka? “Kui ma päris ausalt ütlen, siis Tartu Kõrgemasse Kunstikooli saades küsiti, kas see on järgmine moodne asi, mida tahan teha … Tegelikult olen üritanud pikalt end sellest välja raputada. Ma ju õmblen kolmeaastasest saadik! SEE on minu teema.”

Annika on keskendunud vaid õpingutele – ta loobus selle nimel isegi täiskohaga tööst Ring FM-is, kus vedas kümme aastat soovisaadet. Kooliks ei jäänud lihtsalt piisavalt aega.

Vatiinjope püsib koos 200 trukiga. “Sellest saab ehitada mida tahes – vesti, pika jope. Mulle hullult meeldib moodulriiete süsteem, nii saabki rikastada riidekappi.” Foto: Elisabeth Mägi

Annika on harinud end muu hulgas ka Hong Kongis, kus käis EKA magistriprojekti raames kaheks pooleks nädalaks Hiina lehvikutest couture’i valmistamas. Paraku ei tuldud seal tema tema täiuseotsingutega kaasa. “Meid viidi kokku kohalike üliõpilastega ja moodustati kolmesed tiimid. Tööeetika mõttes oli see väga vastuoluline, mulle on oluline meisterlikkus, olen “natuke liiga” perfektsionist, aga neil on täiesti teistsugune suhtumine – kopeerimine on nii tavaline, kätega ei osata midagi teha,” räägib Annika. “Kõik on ju nii odav ja kõike on saada. Kui meil on AliExpress, siis neil on Dabao – hinnad on poole soodsamad kui Alis ja kaup on järgmisel päeval ukse taga.” Seal polevat jätkusuutlikkusest haisugi.

“Olin meie tiimi liider ja selgitasin teistele, miks on vaja kleit ümber teha: see oli täis liimiplekke ja ebaühtlane. Aga nad ei saanud aru, miks ma neid piinan, asi oli ju valmis … Kvantiteet enne kvaliteeti.” Annika sõnutsi tahtis ta toetada ka kohalikku disaini ja ostis endale noore moekunstniku efektsed kõrvarõngad. “Need lagunesid järgmisel nädalal ära.”

Samas on Hong Kongil üks suur pluss: seal on kangad väga odavad. “Kangaturud kulgevad kvartalite kaupa – ühe meetri hind on 1,5 eurot. Sama kangas, mille ostsin sealt 2,5 eest, maksab siin 65 eurot meeter.” Loomulikult ei jätnud ta võimalust kasutamata ja ostis kangaid kokku. “Üritasin kõik kreemid-šampoonid ära kasutada, et neile oleks rohkem ruumi.”

Uskumatu, aga tõsi – kõige enam tahetakse Annikalt osta just seda punast mantlit. Kes ütles, et Eesti mees ei kanna värvi? Foto: Elisabeth Mägi

Kuigi Annika on disaininud ka naistele, ammendas see end üks hetk: “Tegin neile nii palju riideid ja tundsin, et need ei valmista mulle enam mingit väljakutset. Meesterõivad on nagu samm edasi. Olen nii uudishimulik ja tahan teada, kuidas asjad käivad. See ongi ajanud erinevatesse koolidesse ja torgib tagant.”

Milline Eesti mees üldse tarbib kohalikku moekunsti? Pidavat see olema ju küllalt ahtake turg. “Minu sihtgrupiks on tugev mees, kes teab, mida elult tahab. Ei põe. Kui vaatad ringi – kas või idufirmade inimesi – siis Eesti mees on muutumas järjest eneseteadlikumaks, ta tahabki hea välja näha. Jaa, loomulikult oli aeg, kui mees pani selga selle, mille oli visanud eelmisel päeval toolileenile. Kuid nüüd on muutunud viigipüksid igapäevaseks tööriietuseks ja habe on hooldatud,” kommenteerib Annika. Ka pidavat valima mehed naistest prille-käekellasid palju teadlikumalt. “Nad teavad, mis neile meeldib. Ja kohati on mees isegi truum klient – naised jooksevad pea laiali ringi. Mees teab, et tal on vaja kindlaid pükse. Siis läheb läbi poe, silmaklapid peas, toote suunas.”

Ka selgub, et Eesti mees polegi väga arg, näiteks kannab ta Annika sõnutsi täiesti hullumeelseid asju. “Näiteks minu tehtud triiksärke, millel on pornopildid.”