Mihkel Raud kirjutab julgelt 1980. aastate Eesti rockmuusikast ja muusikutest ning enda eksirännakutest selles tavainimesele tabamatus maailmas. Ise ütleb ta nii: „Selle raamatu lehekülgede sajad ja sajad tegelased liuglesid läbi terve dekaadi peaaegu katkematus mäluaugus. Ja ometi leidsid nad keset surmatrotsivat elupõletamist endas jõudu ning viitsimist luua kõige imelisemad laulud.”
Jonevsi raamat viib ajas mõned aastad edasi, täpselt samasse maailma meie lõunanaabrite juures, mis on täis alkoholi, suitsust sinist õhku, muusikuid ja bände, mille nimi igale lätlasele ilmselt midagi tähendab ja millest keegi kusagil mujal iialgi ei kuule – lihtsalt tema vaatleb seda kõike läbi hilisteismeliste silmade. Kui Raual on kuulsad sõbrad ja ta ise on juba tuntud, siis Jonevsi sõbrad ei pääse kuulsustele kuigi lähedale ja ta ise sulandub ühte musta raskema muusika fännide massi. Tema tähelend muusikas ei alga kunagi – aga kirjandusmaailmas on see olnud uskumatu.
Mõlemale autorile on olnud raamatute edu võrdselt üllatav, kumbki ei osanud näha, et see nii 90-aastaste prouade ja lapseohtu preilide raamaturiiulisse maandub.
Jonevs rääkis raamatu Eestis ilmumise järel, et sõbrad ütlesid talle kohe pärast raamatu ilmumist, et selles saavad aru ainult need, kes nendel aastatel Jelgavas elasid. Hiljem ütlesid teise, et sellest saavad aru vaid metalheadsid. Mõni aeg hiljem hakati ütlema, et seda mõistavad ainult 1990-ndate teismelised. Ja see ring on läinud laiemaks ja laiemaks. (Intervjuud saab lugeda SIIT).
Raua raamat juba on kohustuslik kirjandus, Jonevsi oma, mis lihtsalt on uuem (Ilmus 2013), ilmselt jõuab sellesse nimekirja peagi. Kui Raud on Eestis muusik, saatejuht ja ekspoliitik, keda teavad kõik presidendist kuni põhikoolikuttideni Eesti väikelinnades ning tundub loomulik, et tema seiklusrikkale elule, mis kubiseb joomisets ja ajaviitmisest teiste sama kuulsate inimestega, tahavad kõik kaasa elada, siis mis on Jonevsi fenomen? 
Kui palju selliseid 90ndatel metallmuusika taktis elanuid ikka on?
Muidugi, Niravana kassettid olid ka minul ja ega elu Eesti väikelinnas 90ndatel suurt Läti väikelinna omast erinenud. Aga seda raamatut tõlgitakse peaaegu kõikidesse Euroopa keeltesse ja kui keegi maailmas oskab nimetada ainult ühte Läti linna, siis pärast selle raamatu ilmumist on selleks linnaks Jelgava ja mitte Riia.
Kui “Jelgava 94” läbi lugeda, ei ole küsimust, et just sellised raamatud peavadki võitma lugejate südameid ja kirjandusauhindu: 2013. aastal sai sellest Lätis bestseller. 2014. aastal sai raamat Euroopa Liidu kirjandusauhinna ja romaani tõlked on ilmunud Prantsusmaal, Norras, Sloveenias ja nüüd ka Eestis.
See on ühe põlvkonna suureks kasvamise lugu, mida mõistavad kõik, kes kunagi on olnud teismelised ükskõik millises riigis, ükskõik kui suures või väikeses linnas. Isiklikud lood on alati kõige huvitavamad lood. See on korraga melanhoone ja hoogne ja lõbus raamat.
Aga ikkagi, miks keegi Euroopas Raua raamatule sama palju tähelepanu pole osutanud, seda pole vist isegi ühtegi teise keelde tõlgitud? Või kas eestlasena on lihtsalt raske tunnistada, et Läti romaan ongi peajagu üle?
