Hanna Martinson tunnistab, et armastab oma kahelt õelt asju laenata, vahel ka nende teadmata
Pane tähele! Artikkel on ilmunud enam kui 5 aastat tagasi ning kuulub Geeniuse digitaalsesse arhiivi.
Kohtusime laulja Hanna Martinsoniga tavapäraselt sombusel õhtul kohvikus August ja ta mõjus sel hetkel nagu sööm kihisevat jooki. Tuju muutus paremaks ja argised mõtted kadusid. Sellisena, nagu Hanna tundub ekraanil, on ta ka päriselus: rõõmus, jutukas ja sõbralik.
Hanna, kes peab järgmisel nädalal väikest (ta saab nimelt 25-aastaseks) juubelit, tunnistab, et paljud tema kunagised lemmikriided olid pärit ema ja kahe vanema õe riidekappidest. Ema õmbles endale toona ise rõivaid ja oli Hanna jaoks enda lihtsa ja väljapeetud olekuga suureks eeskujuks, mistõttu Hannagi stiil oli põhikoolis hoopis teistsugune kui nüüd.
Talle meeldis kanda naiselikke, kui mitte lausa daamilikke toon-toonis riideid. Õdedelt meeldib talle siiani asju laenata ja teinekord neilegi teadmata. Noh, nagu õed ikka!
Presidendi vastuvõtule ja Hobby Hall
“Kleit on ostetud ühest kaltsukast kümme aastat tagasi, maksis kuskil neli eurot ja ma ei ole kordagi sellega kuskil käinud, kuigi see on nii ilus!” Hanna sõnul on see kuidagi liiga nõudlik ja vajab mingit sobivat hetke. Kaltsukat, kust Hanna selle ostis, ta ei avalda, kuid pidavat olema “kuskil Saaremaal”.
Selle dressipluusi ostis Hanna õde kuskil 20 aastat tagasi Hobby Hallist, mida nad mõlemad kandsid koos Adidase siniste pükstega. “Sellel on üllatavalt hea kvaliteet ja kanname õega seda mõlemad siiani maal olles.”
“Adidase vana logo meeldib mulle väga ja kunagi ostsin iga aasta ühe paari tosse, mille ma aasta lõpuks ribadeks käisin,” lisab Hanna.
Foto: Marit Kuusk
“Vööollus”
Hanna võttis kooliajal klassikaaslastega koos osa Saaremaal toimunud moesõust. “Tahtsime väga midagi teha, kuid meil ei olnud ühtegi ideed ja keegi ei osanud meist tegelikult õmmeldagi! Kuid tahtmine oli suur ja siis tuli mõte kasutada hästi palju vöid korraga. Tegimegi mütsid, kotid, korsetid kõik rihmadest ja lõpuks panime võidu lukku. Kuigi me ei osanud õmmelda ja teised osalejad olid nii palju vaeva näinud,” meenutab Hanna.
See kleit on Hannal ainukesena kollektsioonist alles jäänud asi. Ja kollektisooni nimi oli “Vööllus”, mille välja mõtlemiseks nad kurja vaeva nägid, kuid võitu välja kuulutades öeldi ikka “Vööollus”, nagu nad oleksid sinna niisama nalja tulnud tegema.
Foto: Marit Kuusk
Tõeline naine
Hannale väga meeldis kanda nii kümne aasta eest barette ja neid oli tal kõiksugustes värvides. “Tahtsin ikka väga daam olla ja käisin kogu aeg barettidega. Mul oli neid roosasid, pruune, kollaseid ja punaseid.” See tundub küll olevat vanema inimese peaehe, kuid nüüd on see jälle moes!
Ta pööras kooliajal väga palju tähelepanu välimusele ja ärkas enne kukke ning koitu juba üles, et oma lokkis juukseid sirgendada. “Üks hommik olin juba pool pead tehtud, kui äkki sirgendaja juhe plahvatas ja tagant ära tuli. Täiesti uskumatu, kasutasin selle pooleks!”
Foto: Marit Kuusk
Ei tule vast üllatusena, kui käekotid on pärit ema kapist. “Mulle kuidagi väga meeldis daamilik stiil ja käisin näiteks jõulupeol ühe sellisega, kui olin kaheksandas klassis.” Hannale meeldib ennast praegu ka üles lüüa, kuid selliseid kotikesi vast enam nii väga ei käiks.
Samuti armastas Hanna beeži. Nõnda oli ta riietus sageli toon-toonis: nii sall, barett, tolmumantel kui püksid.
Pildil on näha ka türkiisinist metallist käevõru, mis on emalt saadud. “See on kuskil 30 aastat vana, natuke katki juba, kuid päevitunud nahaga on see väga lahe!” Hanna veel kommenteerib, et talle lihtsalt nii väga meeldis ema stiil ja see tundus talle nii ahvatlev, et ta tahtis neid samu asju, mis tal.
