Helen Ree: “Mulle meeldivad fotod, mis panevad sügavamalt hingama”

  • Zürichis elava fotograafi Helen Ree kiviõlis pildistatud fotoseeriat näeb praegu Tallinnas Juhan Kuusi Dokfoto Keskuses oleval näitusel “Perifeeria – Kihnust Lõuna-Aafrikani”. Rääkisime Heleniga, kuidas ta põlevkivitööstuse hiilguse ja hääbumise hirmuga seotud on ja miks seda pildistab.

Helen Ree alustas Kiviõli pildistamist viis aastat tagasi ja ei välista, et jätkab sellega veel 50 aastat - seniks, kuni Eestis põlevkivi jätkub. Foto: Silvia Pärmann
Kuidas sul tekkis huvi just dokumentaalfotograafia vastu?
Kümme aastat tagasi rändasin pool aastat Kagu-Aasias ning mu reisikaaslaseks oli kaamera. Pildistamine oli kui päeviku pidamine ning aitas kogetut ja nähtut ning mu emotsioone piltide kaudu väljendada.
Huvi aina kasvas ning aasta hiljem kui olin juba Zürichisse kolinud, alustasin seal fotograafia õpinguid. Kuigi ma olen pildistanud arhitektuurist tantsuni ja kõike mis sinna vahele jääb, on alati taustal olnud ning mind enim paelunud dokumentaalfotograafia.
Mind liigutasid väga Diane Arbuse elu ja tema tööd ning lappasin üha uuesti ja uuesti Magnumi fotoagentuuri fotograafide raamatut. Mind on alati eelkõige huvitanud ning vaimustama pannud fotograafide võime tabada elus momente, mis tunduvad nii uskumatud ja voolavad.
Portreed, mis liigutavad. Pildid, mis panevad mõtlema, mis võis antud hetkele eelneda; kuidas fotograaf selle hetkeni või selle pildini jõudis. Mulle meeldivad pildid, milles on midagi hoomamatut; mis panevad sügavamalt hingama.
Mis või kes sind inspireerib?
Eelkõige inspireerivad mind teiste fotograafide tööd, muusika, loodus ning igapäevaelu. Inimesed, kellega kohtun ja räägin ning kohad, mida külastan.
 
Näitusel on väljas seeria Kiviõlist, kuidas selle teemani jõudsid?
See teema on mu juurtega seotud ning tuli minuni märkamatult. Mu vanavanemad kolisid 50 aastat tagasi Peipsi äärest Kiviõlisse, et seal töötada ning mu ema on Kiviõlis üles kasvanud.
Ma ise olen küll Tallinnast, kuid suvel sai ikka vanaema juures käidud ning seetõttu on minu jaoks keemiavabriku korstnast tulev hais ning tehasest kostev kivide kolin pigem positiivsete ja mitte ebameeldivate emotsioonidega seotud.
Pildistamist alustasin viis aastat tagasi ilma konkreetse eesmärgita. Tundsin, et Kiviõli paelub mind ja läksin teemaga süviti. Huvitusin üha rohkem põlevkiviteemaliste artiklite vastu ning tekkis mõistmine kui olulist rolli põlevkivi eestlaste jaoks mängib.

Kuidas sa hoiad tööst lahus oma tunded, et keskendunult pildistada ja lugu rääkida – või ei ole oma emotsioone selle projekti puhul üldse vaja tagasi hoida?
Ma arvan, et oma tundeid on loomingulises töös väga raske loomingust lahus hoida ja ma ei tea, kas peakski. Lõppude lõpuks on emotsioonid osa meist ja loovaks jõuks ning igas loovas töös on teadlikult või alateadlikult tükike tegijast sees.

Ma pigem arvan, et see lisab tööle väärtust juurde, kui fotograafi interpretatsioon ja reaalsus segunevad. Kui kümnele fotograafile anda sama teema ja paluda emotsioonitult pildistada, siis tuleksid ikka kümme erinevat tööd igaüks neist tegija nägu. Ja see on põnev.

See on pikk projekt, mida võiks ilmselt jätkata aastaid – millal see sinu jaoks valmis saab?
Tõsi, öeldakse, et Eestil jagub põlevkivi veel vähemalt 50 aastaks. Võib-olla ma teengi seda projekti, kuni saan 85. Mu enda jaoks oli oluline selle aasta lõpuks töös kui mitte lõpuni, siis vähemalt mingi vaheetapini jõuda.

Mul on ääretult hea meel, et kuraatorid Toomas Järvet ja Kristel Laur on loonud Dokumentaalfoto Keskuse ning kutsusid mind näitusest osa võtma. Olen selle võimaluse eest väga tänulik. Samuti on mul hea meel, et kevadel algas Tallinnas aastane dokumentaalfoto kursus soomlanna Hannamari Shakya juhendamisel, mis võimaldab mul antud projektiga süviti minna ning seda edasi arendada.
Kuna elan Zürichis, on kahjuks võimalused Kiviõlis pildistamas käia tagasihoidlikud, kuid seda enam tunnen neist rõõmu. Põnev on jälgida muutusi, mis linnas ja piirkonnas aset leiavad ning neid jäädvustada. Inimeste siirus ning heasüdamlikkus liigutab mind iga kord.
Millega praegu veel töötad, millise projektiga tahaksid töötada ja kus võib sinu töid järgmisena näha?
Septembri alguses toimub Zürichis breiktantsu festival ning selle raames näeb näitusel portreesid, mida tantsijatest tegin ning kuulata fotode juurde nendega tehtud intervjuusid.
Samuti on töös EV100 raames loodusfoto seeria Šveitsi Eesti Seltsi tellimusel. Oma leiva teenin põhiliselt firmadele ja ajakirjadele tehtavate töödega, olgu siis reportaažid, portreed või ürituse fotod. Loodan järgmisel aastal põlevkivi-projekti ka Kiviõlis ning Šveitsis esitleda.

LOE KA:
Birgit Püve kõnnid perifeerias ja dokumentaalfotograafia piiril
Triin Kerge: “Mind huvitab igapäevaelus poeesia leidmine ja selle tõlgendamine”