Mood

Ehtedisainer Kätrin Beljaev: “Minu riidekapis on üks värviline asi”

Foto: Iris Kivisalu

Kätrin Beljaev (34) on julgete ideedega ehtekunstnik, kes ei karda kasutada ebatraditsioonilisi materjale. Ta on tegelenud ehtekunstiga juba üle kümne aasta ja omandanud sellel alal ka magistrikraadi. Eelmisel aastal pälvis ta Noor Ehe stipendiumi. Kätrini loominguga saad tutvuda tema Facebooki fännilehel.

Kus tekkis mõte minna ehtekunsti õppima?

Minu vanaisa harrastas õhtuti pärast päeva tehases köögilaua taga meisterdada. Minu jaoks oli maagiline jälgida, kuidas lihtsast metallplaadist vormusid tema käte vahel keerulised taskunoad ja kalapüügiks säravad landid.

Turvatunde ja julguse, et valida ehtekunst, sain kindlasti vanematelt. Ka minu vend ja õde tegelevad nišierialadega, nagu motosport ja moedisain.

Räägi oma loomingust, mis teeb selle unikaalseks?

Ühendan traditsioonilisi materjale kaasaegsetega ja loon arhailistest vormidest mõjukaid ehteid – metsikuid, mis mind ennast kõnetavad.

Mulle meeldib mängida ka sümbolistlike toonidega, tihti kujunevad mu tööd ikkagi monokroomseks. Iga ehe on minu jaoks uus lõuend, millele maalin just kogetud tunnet kujutava teose.

Foto: Tiit Rammul

Millal tegid oma esimese ehte?

Teismelisena valmistasin endale vanaisaga roostevaba terasest käevõrusid. Hiljem tegin neid ka sõpradele. Sealt edasi sai Kopli kunstikoolis juba päris põnevaid asju tehtud, kui masinad ja teadmistega õpetajad olid käeulatuses.

Kas meenub mõni kunagine töö, millele tagasi mõeldes hakkab hirmus piinlik?

Olen alati uue otsinguil ja vaimustun pidevalt uutest materjalidest ja tehnikatest. Ülikooli ajal loodud ehted on olnud tugevas dialoogis minu õpetajatega – hoian neid ehteid kui õppetunde väärikas seifis, et neid siis aeg-ajalt jälle üle vaadata.

Mõnikord vaatan hoopis uue pilguga ja imestan, et kas tõesti selline huvitav idee on minu teostatud. Muidugi on ka piinlikke asju, olen üsna kiire ja kärsitu looja.

Foto: Andri Allas

Mis andis sulle tõuke teha enda bränd ja millal sellega algust tegid?

Bränd on sotsiaalne märk, mille abil mind tuntakse, artist statement – lühike kokkuvõte tegevusest. Teistele ja eelkõige iseendale selgitamiseks annab bränding kindlama, kaardistatud ühise nimetaja, visiooni ja eesmärgi. See nõuab tegevuse teadvustamist ja kindlalt oma joone hoidmist.

Aastaid tagasi leidsin, et pean tõmbama piirid enda kunstiloomingu ja disainiseeriate vahele. Siiski minu puhul on see piir üsna hägune.

Suurim klišee, mida oled disaineri kohta kuulnud.

Arvatakse, et inspiratsioon lihtsalt tuleb õhust, aga tegemist on üsna vaevarikka töö ja katsetamisega, mis ei paista hea disaini puhul välja. Kunstist saab suure katsetamise peale lõpuks ka disaini kätte, kuid minu jaoks kaotab see vahetu värskuse, mida ma hindan.

Foto: Tiit Rammul

Kas vastab tõele, et disainerid käivad alati mustas? Mitu värvilist riideeset sul kapis leidub?

Minu kapis on vist üks värviline asi – Kristina Viirpalu briljantroheline kleit.

Must on tõesti mu lemmik, see on mugav, mõnus, praktiline ja maagiline. Eelkõige maagiline, olen suur muinasjutu- ja ajaloofänn.

Kas tarbid ainult disaineriloomingut või põikad teinekord ta tavapoodi sisse?

Mind paelub ikka veel vintage, kuigi see on saanud liiga mainstreamiks. Oleme õega kogunud päris väärtusliku garderoobi ja me ei pea väga palju poes käima. Päris paljud moevoolud saame kaetud oma kollektsioonist.

Foto: Andri  Allas

Isiklik suurim moefopaa.

Päris piinlik on mõelda teismelisena kasutuses olnud tumepruunidele huulepulkadele, aga tihti saavad sellised fopaad peagi jälle tõusvaks trendiks. Näiteks platvormkingad. Juba tulebki need jälle pööningult üles otsida.

Lemmikese garderoobist. Lemmiklinn.

Õe valmistatud villane mantel ja vastupidav seljakott Piret Loogilt – need on minimalistlikud ja praktilised. Jutustava osa jätan ehetele. Samuti leiab väga tihedat kasutust vanalt Balti jaama turult vihma käest päästetud jänesekasukas. Viimasel ajal on seda ka suvel vaja läinud.

Porto on linnadest jätnud sügava mulje oma laguneva vanalinna ja tänaval hüüdvate pesunaistega, kes peas suuri pesukausse tassivad.

Hetkel on lemmikuks Luxembourg, sest olen seda parasjagu avastamas. Vanadel linnadel jätkub seda arhailisust. Digiallkirjad ja disainipoed on sinna visad jõudma, aga mitmed teised hüved on jällegi lummavad: lossid, metsikud pargid ja potipõllumajandus, mida Eestis nii tihti ei näe.

Suurim nõrkus.

Teha kõike korraga ja liiga palju. Õppida kogu aeg uut ja jälle olla hämmingus ning vaimustunud uutest tehnikatest ja inimestest.

Mis sulle kogu selle loomis- ja teostusprotsessi juures enim meeldib?

Mulle meeldib kõige lõppfaas, kui annan ehte üle või kui näen oma loomingut eksponeerituna või kantuna inimesel. Innustav on tagasiside, olgu see siis positiivne või negatiivne. See aitab ikkagi välja selgitada, mida ja kuidas edasi.

Foto: Kristiina Hansen

Ehe, mida pole veel disaininud, aga kindlasti tahaksid.

Suur, kerge ja värviline. Võtan selle tihti plaani, aga valmima kipub siiki midagi maalilist, kuid monokroomset.

Kui peaksid kirjeldama ühe sõnaga oma loomingut, mis see oleks?

Stiihiline.

Foto: Andri Allas

Kes on see naine, kes kannab su ehteid?

Naine, või ka mees, kes armastab lugusid ja asjade mitmetähenduslikkust ja kihilisust.

Mis on olnud sinu suurim õppetund selles äris?

Järjepidevus ja lihtsus on olulisemad kui emotsionaalsus. Igas äris on see nii ilmselt, aga vahel üllatun, et ka kunstis.

Mis tüüpi ehe võiks kuuluda iga naise aksessuaaride hulka?

Statement-sõrmus: unikaalne, eriline, tähenduslik, samas mugav ja alati kantav, hoolimata garderoobist.

Foto: Andri Allas

Milline on sinu kõigi aegade lemmikum ehe, mille oled teinud ja miks?

Minu lemmikud on kerged ja suured metallist vormitud Thule prossid. Need annavad palju vabadust vormiga mängida ja samas nõuvad väga peent töötlust ja viimistlust. Kordumatud ja lihtsad – selleni soovin viia kogu oma loomingu.

Thule prossid

Milline on sinu kõige müüdavam ehe olnud läbi aegade?

Suured kaelaehted. Teen neid kirega, armastan suuri ja lopsakaid vorme.

Kus sa näed ennast viie aasta pärast?

Täpne nägemus mul selle kohta puudub, sest olen üsna ootamatu iseendalegi. Hetkel jagan ehtestuudiot Lisa Kröeberi ja Anni Kagoverega Viru 2 pööningul Tallinna vanalinnas, kuid elan ise peamiselt Luxembourgis. Viie aasta pärast ilmselt seiklen ka kuskil ringi.

Foto: Arttu Karvonen

Millist nõu annaksid inimesele, kes tahab samasse ärisse astuda?

Euroopa keskele pole meie disain veel eriti laialdaselt jõudnud, sellega tuleks midagi ette võtta.

Millise mantra järgi elad?

Armasta muutuvat maailma.

Foto: Andri Allas