Kristel Mardisoo jumaldab nisutooteid: “Armastan magusat, eriti Napoleoni kooki ja kaneelisaiakesi”

  • Kuigi Kristel Mardisoo üritab ajada tasakaalustatud toitumise joont, eksib tema menüüsse liigagi tihti ära saiake või kook. Ja võimalusel piimašokolaad.

Kristel Mardisoo. Foto: erakogu

“Ma näksin pidevalt. Ema imestab, kuidas mulle mahub nii palju toitu sisse. Kohe, kui ärkan, tahan süüa. Võiksin terve prae ära süüa! Üldiselt teen endale hommikuks siiski muna ja peekonit, kõrvale võtan kodujuustu ja värsket salatit. Siis ei lähe kõht nii ruttu tühjaks kui näiteks pudruga.

Üldiselt söön seda, mille järele on isu. Varsti saan 30 – mõtlen, et peaks hakkama täpsemalt toitumist jälgima, seni pole küll kaaluprobleeme olnud. Ema ütleb ka, et kui 30 kukub, hakkavad kilod kergemini kogunema … Samas loodan, et liikumine ja tervisesport hoiavad asja tasakaalus.

Ma arvan, et luban endale rokem, kui võiks. Söön hästi palju nisutooteid. Armastan magusat, eriti Napoleoni kooki ja kaneelisaiakesi. Ma võin sõita saia pärast kesklinnast Nõmme turule, seal saab ühest kioskist nii head kaneelisaia. Vahepeal mõtlen, et mul võiks olla mingi motivatsioonipakett, et ma ei sööks näiteks kuu-kaks magusat.

Eks mul ole perioode, kui tunnetan, et läheb raskeks – näiteks võtan kaks kilo juurde. Siis võtan mingeid asju menüüst vähemaks, näiteks šokolaadi.

Lõuna ajal söön võileiba või salatit ja rõhun pigem õhtusöögile. Kuigi olen mõelnud, et võiksin eelistada lõunasöögiks sooja toitu ja õhtul midagi kerget. Olen avastanud enda jaoks Karja pagari peedileiva. Võtan kas selle või koorikleiva, seejärel määrin peale taluvõid või avokaadot, lisan salatilehe, juustu, mingi singi ja tomati. Viimasel ajal olen küll hakanud suitsuvorsti-fänniks. Ei tea, kust see tuli. Just tellisin isa käest viis latti, kes saab seda ühelt jahimehelt. Ta ei tee seda terve suve, siis mõtlesin, et okei, võtan varuga ja panen külma.

Käsitöö tegemise ajal närisin šokolaadi või puuvilju. Nüüd olen asendanud need küll beebiporgandi ja idudega – märkasin, et söön hästi palju piimašokolaadi. Ja see, et söön palju magusat, on ka näos näha, mul tekivad vistrikud. Seega pean pidama piiri.

Hetkel satun sageli väljas õhtustama. Mul on kohad, kuhu lähen kindlat asja sööma. Kui tahan Kiievi kotletti, siis sõidan Mooni, kui pastat, siis Pirita jahtklubisse. Head toitu saab isegi Lasnamäelt, proovida tasuks Annöni. Kui ei tea, mida võtta õhtuks, siis vaatan oma nimekirjast, kuhu olen pannud kirja kohad, mida soovitatakse. Näiteks on ootel Pelgulinnas asuv Kaja pitsa ja Haku Kadriorus.

Vahel kokkan ka ise, teen näiteks suppi või pastat. Ja, noh, ma teen ikka suures koguses – tervele armeele! Olen selline, kes võib ka järgmisel päeval süüa sama toitu. Mulle meeldib köögiviljasupp ja päikesekuivatatud tomati ning suitsukanaga makaroniroog. Kui tullakse külla, siis tellitakse just seda pastat. Lisan muidugi vahukoort ja parmesani, et oleks hea rammus …

Magustoiduni ma paraku tihtipeale ei jõuagi. Kodus on portsjon suur ja restoranis ei jaksa kolme käiku süüa. Siis vaatangi, kas võtan eel- ja pea või ainult pearoa ja magustoidu. Mul saab kõht väga kiiresti täis. Samas, tunni pärast võin uuesti süüa.”