Mood

Mari Relo-Šaulys: “Kui ütlen, et olen ehtekunstnik, küsib hulk inimesi, kas ma ka parandan ehteid”

Ehtekunstnik Mari Relo-Šaulys. Foto: Piia Ruber

Miks hakkasid disainima ehteid?
Tahtsin saada kunstnikuks. Valisin ehtekunsti. Mind vaimustas töö metalli ja tulega. Ehtes on nii skulptuuri kui graafikat. Mulle meeldib väga tehniliste lahenduste välja mõtlemine. Ehte ehitamine vajab insenerimõtlemist.

Esimene ese, mille disainisid.
Eks see oli mingi kaela riputatav kulin, aga ma ei usu, et oli üle nädala kasutatav. Ehtekunst on tehniline ala ja oskuseid tuleb pikalt omandada. Ma arvan, et esimesed kümme aastat kulus sellele, et saavutada tase, millest edasi ei pea enam kartma seda, et ehe ei püsi koos.

Mari Relo-Šaulyse looming. Foto: Piia Ruber

Kas meenub mõni kunagine töö, millele tagasi mõeldes hakkab hirmus piinlik?
Enam ei hakka. Esimesed tööd pärast ülikooli olid sellised piiripeal käimised. Joonistad midagi paberile, pakud tellijale välja ja siis on puhas lootus ja vedamine, kui asi ka sellisena valmis saab, ja veel õigeks kuupäevaks. Täna ma tean üsna täpselt, kui palju aega kulub millegi valmistamisele. Kindlat pole muidugi kunagi midagi.

Kas tarbid ainult disaineriloomingut või põikad teinekord ka tavapoodi sisse?
Põikan ikka tavapoodi ka sisse. Seal müüdava kauba valmistamisel on kasutatud sageli disainerite abi. Enamasti pole nad aga vist väga andekad, kuid kui õnne, satub hulka ka esemeid, mille puhul näed, et keegi on teinud selle kallal mõttetööd ja näinud vaeva. Neid üksikuid omapäraga seeriaid käingi tavapoes otsimas.

Lemmikese garderoobist. Lemmiklinn. Lemmikbränd.
Selles peab olema pintsak. Vilnius. Emma Leppermann.

Mari Relo-Šaulyse ja Adolfas Šaulyse looming. Foto: Piia Ruber

Millist toitu süües tulevad parimad mõtted?
Kuninglik Pärsia riis aitab alati minul moraali tõsta.

Isiklik suurim moefopaa.
Kunagi kandsin Põhja-Soomes pulmas väikesest musta kleiti. Siis oleksin väga tahtnud, et kotis oleks leidunud midagi heledamat. Aga ma armastan siiani reisida väga väikese pagasiga.

Kas vastab tõele, et disainerid käivad alati mustas? Mitu värvilist riideeset leidub sinu kapis?
Kas käivad? Mitu. Värvid on lubatud.

Suurim klišee, mida oled disaineri kohta kuulnud.
Disainerid käivad alati mustas.

Peamine küsimus, mida esitatakse, kui kuuldakse, et oled disainer.
Kui ütlen, et olen ehtekunstnik, küsib hulk inimesi, kas ma parandan ka ehteid. See on vast ainult ehteeriala omapära. Ja ma ei ole ainuke, kellele seesama küsimus esitatakse.

Mari Relo-Šaulyse ja Adolfas Šaulyse looming. Foto: Piia Ruber

Suurim nõrkus.
Hetkel aiandus. Veidi aega tagasi talikülvasin, nüüd kevadkülvan ja varsti suvikülvan (taimede seemneid). Igal hommikul ja õhtul kontrollin, kuidas tibud kasvavad. Hetkel olen väga mures, kas Saksamaalt tellitud, külmtöödeldud pehmekarvase priimula seeme ikka idaneb või mitte.

Pistad sa rinda mõne foobiaga?
Enda arvates olen üsna foobiavaba inimene. Aga kui küsida minu lapselt, siis ta oskaks kindlasti midagi vastata.

Ese, mida pole veel disaininud, aga kindlasti tahaksid.
Just nüüdsama on töölaual äsja alustatud töö, millesarnast pole varem teinud. Jube huvitav on.

Mari Relo-Šaulyse ja Adolfas Šaulyse looming. Foto: Piia Ruber

Mis muudab sinu loomingu unikaalseks?
Mina olen selle teinud.

Kui peaksid kirjeldama ühe sõnaga oma loomingut, mis see oleks?
Puhas.

Kellele on su looming mõeldud?
Umbes pool minu loomingust on näitusekunst. See on eneseväljendus ja mõeldud eelkõige minule endale ning neile, kes armastavad kunsti. Teine pool on tellimus- ja müügitööd. Need on mõeldud kõigile, kes soovivad ennast ehtida.

Mari Relo-Šaulyse ja Adolfas Šaulyse looming. Foto: Piia Ruber

Lemmikese, mille oled kunagi disaininud.
Üks käekett rullib ennast minu randmel juba viimased viisteist aastat. Küll mitte iga päev.

Kus sa näed ennast viie aasta pärast?
Pole aimugi.

Millist nõu annaksid inimesele, kes tahab samasse ärisse astuda?
Ära anna alla! Tööta ainult kaasa asutustele, kes sind esindavad, ja mitte kunagi vastu.