“Ma olen praegu Splitis,” kirjutab Marko Reikop oma kolumnis, mis ilmus ajakirja Mood juuli-augusti numbris. ” Ja ainus, mida ma siin tegema peaksin, on külastama kohalikku kalaturgu. Seda soovitab absoluutselt iga horvaadist takso-, ei pigem ikka uberijuht. Sest taksoga ei sõida vist tänapäeval mitte keegi, eriti välismaal. Iseenesest on see ju väga võluv mõte, kui veel arvestada, et tegemist on ülimalt mereäärse kohaga ja elatustase on Eestiga enam-vähem sama. Kes siis ei sooviks kohalikku värsket merikuradit või kalmaari ja veel eriti soodsa hinnaga?
Muidugi, kui sa ei ole just Tõnis Siigur, siis võid kindel olla, et isevalmistatud kalmaari võid sa südamerahuga enne söömist ära visata. Kui sa ei armasta muidugi kummikut süüa.
Õnnestus hankida ka üks keskmine huntahven, mida iseloomustab eelkõige see, et tal ei ole mitte mingisugust pistmist ei ahvena ega veel vähem hundiga. Ja lisaks ei ole ta kaugeltki mitte ülimalt soodne, sest kui arveldamiseks läks, selgus, et kilo maksis kunadest eurodesse arvestatuna umbes 70 eurot, ja seda koos saba ja sulgedega. See ei olnud kõige parem ost, mille ma viimasel ajal sooritanud olen.