Menuromaani “Jelgava 94” autor Janis Jonevs: “Ma ei räägi sellest raamatust oma vanematega”

  • Debüütromaaniga Euroopa Liidu kirjandusauhinna võtinud Jānis Joņevs on siiani üllatunud, et äsja ka eesti keeles ilmunud raamat, mis räägib Läti heavy metalist vaimustunud teismeliste suureks saamise loo, maailmas nii palju tähelepanu saab.

Nirvana liider Kurt Cobain - raamatu "Jelgava 94" peategelaste suur iidol. Foto: Vida Press
Janis Jonevs.

“Ministry – see oli fantastiline. Jesus Jones samamoodi, ja Sonic Youth, ja KMFDM, ja Psychopomps, nagu ka Temple of the Dog. Sellega olin abi saanud Kārliselt, mu klassivennalt esimesest klassist, siiani kombetu huligaan, kes oli mulle kord jalkas jalaga kõhtu virutanud. Nüüd olime millegipärast rääkima hakanud ja ta andis mulle, nagu oleksid need olnud narkootikumid, relv või keelatud kilpkonn, paar kassetti. Need oli tavaliselt kusagilt hankinud tema vend. Kārlis ütles, et nad olid vennaga Nirvanat kuulanud juba enne 1994. aasta 5. aprilli, kas te usute sellist juttu? Nirvana. See oli ikka maailma tipp. Tõsiselt, see oli isegi parem kui Cranberries, parem kui Dolores O’Riordani sügavad silmad.”

Nii kirjutab täna 37-aastane Jānis Joņevs oma teismeaasta iidolitest ülimalt autobiograafilises romaanis, mille tegevus toimub Läti väikelinnas Jelgavas, millest Balti riikides kaugemal elavad inimesed enne seda raamatut kuulnudki polnud.

Kas te olete üllatunud, et raamat on osutunud nii menukaks? See on mõnes mõttes väga kohalik lugu. 

Jaa, ma olengi üllatunud. Mu sõbrad ütlesid mulle kohe pärast raamatu ilmumist, et selles saavad aru ainult need, kes nendel aastatel Jelgavas elasid. Hiljem ütlesid teise, et sellest saavad aru vaid metalheadsid. Mõni aeg hiljem hakati ütlema, et seda mõistavad ainult 1990-ndate teismelised. Ja see ring on läinud laiemaks ja laiemaks.

Kui isiklik see ikkagi on? Kas igal tegelasel on prototüüp?

See on väga isiklik, et mitte nii palju, et olla autobiograafia. Võiks öelda, et ma võtsin oma elu selle raamatu alusmaterjaliks. Aga selles elus on seiku, mis jäävad ainult minu ja mu lähimate sõprade teada.

Kas sõbrad on end ära tundud? Milline on nende tagasiside?

Jah, nad tundsid end ilma igasuguse vaevata ära. Me ei ole raamatust küll palju rääkinud, ent pärast selle ilmumist oleme hakanud jälle sagedamini kohtuma.

Keegi ei kirjaldaks tõenäoliselt heavy metalit kui  midagi melnhoolset – aga sellisena see raamat mõjub. Kas suureks saamine oli keeruline või oli selles rohkem ikkagi õnnelikke, lõbusaid ja pööraseid momente?

Olla noor on keeruline. Ja metal tundus alati pisut melanhoolne. Ma pean ütlema, et see ei olnud tegelikult see tunne, mida raamatut kirjutades otsisin. Aga raamatus on ka päris naljakaid kohti.

Mida teie vanemad arvavad teie karjäärist?

Ma eelistan sellest raamatust oma perega mitte liiga palju rääkida. Aga ma usun, et neil on mu üle hea meel.

Millist muusikat te nüüd kuulate?

Praegu on sellele küsimusele palju raskem vastata kui 20 aastat tagasi. Ma kuulan nüüd palju vähem muusikat ja mu maitse on väga eklektiline. Ma kuulan prantsuse šansoone, Jaapani progerokki, 19. sajandi klassikalist muusikat ja nii edasi. Ma pean tunnistama, et muusika ei ole mulle enam nii tähtis, kui oli varem.

Kuidas te kirjeldaksite Läti kirjandusmaatsiku praegu – kas ilmub raamatuid, mis teid köidavad? kes on teie lemmikautorid Lätis?

Meil on väga head luulejatad. Kõik meie suured kirjanduskangelased on poeedid.  Aga ma muudan seda, hehe. Ma soovitaksin lugeda  Uldis Bērziņši, Kārlis Vērdiņši, Marts Pujātsi, Agnese Krivade raamatuid … Jah, nad kõik on luuletajad. 

Kas te töötate järje kallal?

Ei, ei, ei. See on läbi, ma loodan.

Jelgava. Foto: Vida Press