Möödunud aasta lõpus ilmus Heliose kirjastulselt menukirjaniku Juno Dawsoni raamat “Puhtaks”, mis räägib rikaste vanemate võsukesest Lexist, kes satub võõrutusravikliinikusse. Just nimelt satub, sest ega ta sinna vabatahtlikult lähe. Kulub aega, et 17aastane tüdruk endale tunnistab: heroiini, rahustite ja kokaiini igapäevane tarbimine pole päris okei ega kuulu iga teise teismelise ampluaasse.
Raamat lausa lendab käes ja kui laskuda klišeedesse – sõltuvusest rääkiv teos tekitab sõltuvust. Võtad kätte ja loodad, et keegi ei sega. Ühtäkki märkad, et oled 150 lehekülge läbi lugenud ega taha veel lõpetada. Kuna teos ilmus sel aastal, tekib vahepeal tunne, et oot-oot, oled seda fiktsionaalset tegelast kõmupressis koos teiste säravate tähtedega tiirlemas näinud. Tegelikult pole see loomulikult nii. Ja jääb üle vaid loota, et lugu pole teiste rikaste Briti teismeliste elust maha kirjutatud (arvatavasti on).
