Mood

Modell Muriel Sermat: “Kõndisin šõus poolpimedana, kuna mul polnud veel läätsi”

Johanna Muriel Sermat (18) on punapäine modell, kes on reisinud Londonisse, Shanghaisse, Osakasse ning sel suvel ootab veel ees järgmine Aasia reis.

Tema emaagentuuri Agency Icon juht Kissa Terje kirjutab neiu kohta nii: “Kui Murieli skautisime, siis ei olnud ta mõelnud modelliks hakkamisest. Pigem tundus see talle kellegi teise maailm, miski kauge ja tundmatu. Kuni esimese reisini ei olnud temas enesekindlust ega tõenäoliselt ka otsust, et kas see on miski, mida ta teha tahab. Murieli suureks tugevuseks on see, et kui ta teeb otsuse, siis tuleb tal tahe ja teadmine kuidas ja mis suunas liikuma hakata. Arvan, et modellindusega oli samuti – ta otsustas,et tahab sellega tegeleda ning seda tahet ja enesekindluse kasvamist oli rõõm kõrvalt kogeda. Usun, et võime analüüsida, kaaluda ja otsustada teeb tal elus võimalikuks jõuda kaugele – kas modellinduses või kusagil mujal, seda saame teada mõne aasta jooksul. Muriel on väga intelligentne noor naine ja seda näeb, kuuleb ja tunnetab tema jutust, pilgust, olekust. Usun, et klientidel on mõnus temaga töötada, kuna ta tõesti süveneb ja mõtleb kaasa.”

Kust ja millal sind leiti?

Mind leiti nelja aasta eest, 14-aastasena Kalamaja tänavatelt, kui läksin emaga pärast Jazzkaare kontserti koju. Naljakas lugu on see, et mõni nädal hiljem küsis veel üks inimene samast agentuurist minu kontakti. Mõlemad olid sellel hetkel jooksmas.

Milline on suurim apsakas, millega oled modellina hakkama saanud?

Ma pole eriti mingeid apsakaid teinud.

Kui suur oli su esimene modellinna teenitud palk?

Täpselt ei mäleta, aga see võis olla kuskil 30-50 euro kandis.

Kuidas sa end pärast esimesed sõud või pildistamist tundsid?

Pärast esimest pildistamist olin elevil, kuna polnud varem kunagi midagi sellist teinud, samas natuke ebakindel, kuna ei osanud veel üldse poseerida. Tahtsin kiiresti pilte näha, et teada saada, kuidas need välja tulid.

Pärast esimest sõud olin väga väga õnnelik, kuna polnud kunagi nii kõrgeid kontsi kandnud. Kuna mul polnud siis veel läätsi, kõndisin sõus poolpimedana. Ma ei kukkunud ega komistanud ja sain päris hästi kõndimisega hakkama.

Kõige rumalam klišee, mida oled modellide kohta kuulnud.

Et me ei söö. Suurem osa modellidest, kellega olen kokku puutunud, sööb kõike ja rohkemgi veel.

Esimene küsimus, mida sulle esitatakse, kui kuuldakse, et oled modell.

“Kui palju sa raha saad?”

Kui pikk on su tavaline tööpäev?

Oleneb riigist, kus töötan. Jaapanis võis mõni kataloog võtta ainult neli tundi, Hiinas aga üritasin teha vähemalt seitsme kuni kaheksa-tunniseid päevi, kuna seal on tunnipalk.

Kuidas valmistud suureks kampaaniaks või sõuks?

Ma ei tee midagi erilisit. Mõnikord hoolitsen veidi rohkem naha eest ja üritan tervislikumalt süüa.

Kui suur moesõber sa oled? Eelistad pigem kalleid brände või “lepid” ka kiirmoega?

Ma võin öelda, et olen üsna suur moesõber, kuigi see ei kajastu alati mu igapäevases riietuses. Armastan moefotograafiat ja -joonistusi ja jälgin ka erinevatel sotsiaalmeediaplatvormidel moeblogisid. Pööran tähelepanu pigem igapäeva- ja tänavamoele kui kõrgmoele.

Kiirmood mulle eriti peale ei lähe, üritan vältida kauplusi, nagu H&M või New Yorker. Ka ei investeeri ma tihti kallimatesse brändidesse, ainult siis, kui midagi väga kindlat otsin, näiteks teksasid. Püüan pöörata tähelepanu sellele, kus ja millest on riided tehtud. Enamik riietest olen ostnud kaltsukatest.

Millised on sinu ilurituaalid?

Mulle meeldib näo ja keha koorimiseks kasutada isetehtud koorijat meest ja meresoolast. Ma armastan ka kasutada Korea näomaske. Kui ma valmistun mingiks ürituseks, joon iga päev palju vett ja väldin magusat, et hoida näonahk korras.

Mis on sinu trump?

Punased juuksed ja tedretäpid.

Mis on sinu lemmikriideese?

Meeste XXL- suuruses dressikas, millega on hea kodus mõnuleda.

Kes on su lemmikdisainerid?

Vivienne Westwood ja Yeha Leung, Eestist Liis Kalda, Kirke Talu.

Milline on su tavapärane casting’u-riietus?

Must maika ja teksad või lühikesed püksid, mõnikord must kleit.

Senine suurim saavutus?

Londoni moenädala üksinda üleelamine 16-aastasena, kuna see oli mu esimene reis ja ma ei teadnud üldse mida oodata. Ma polnud varem üksi kuskil reisil käinud ja ma pidid ise õppima kuidas nii suures linnas liigelda ja iga päev umbes 13nele castingule jõuda, mis kõik olid eri kohtades. Jaapanis näiteks sõidutab sind autojuht igale poole ning booker on kaasas, kes klientidele sind tutvustab ja aitab kõige vajalikuga. Alguses ei osanud ma endale isegi midagi süüa teha.

Kui oluline on modellina suhtlusoskus? Kas introvert lööks sel alal läbi?

Suhtlusoskus on pigem oluline casting’utel ja suhtlusel oma booker’itega (agendid, kes otsivad ja kinnitavaid töid- toim.) Introverdil oleks kindlasti raskem kui teistel, aga see oleneb ikkagi inimesest, kas ta saab hakkama või mitte.

Milline on olnud terve su karjääri jooksul kõige meeldejäävam pildistamine?

Shanghais sain pildistada koos sõbrannaga, mis oli väga tore. Õues oli aga umbes 40 kraadi sooja, päike paistis ja pildistasime musta värvi katusel, tõmmates seega kuumust veel rohkem ligi.

Kuidas tuled toime pinge ja konkurentsiga?

Mul pole sellega siiamaani probleeme olnud, kui saan töö, siis saan. Kui ei saa, siis ei saa. Pinget tajun ma lühiajaliselt – kui tean, et saan nädala või kuu pärast tagasi koju, siis saan hakkama.

Kui palju sa hetkel kooli kõrvalt modellina töötad ning millised on su tulevikuplaanid?

Hetkel reisin ainult koolivaheaegadel ehk peamiselt suvel. Tulevikuplaanid on veel lahtised.

Kõige naljakam kogemus.

Londonis oli mu viimane töö lookbook’i pildistamine, kus pidin olema koos laamadega. Esimene, kes anti mulle rihmaga hoida, ei olnud sellest eriti vaimustuses ja jooksis minema. Koos minuga. Järgmiseks toodi mulle hoida noor loom, kes oli nii hirmul, et seisis jalad harkis kangelt paigal. Pildid tulid väga lahedad.

Kõige valusam õppetund.

Ära looda, et Ryan Airi klienditeenindus sind päriselt ka teenindab.

Reisifirma oli midagi valesti teinud ja mu piletiga oli probleem ja pidin maksma 40 £, kas sulas või kaardiga. Mu kaardil oli limiit peal ja ei saanud piisavalt sularaha välja võtta ega kaardiga maksta kogu summat. Pool sularahas ja pool kaardiga polnud ka võimalik. Kell oli umbes neli öösel ja ma helistasin booker’ile ja ta palus, et ta saaks klienditeenindajaga rääkida, aga klienditeenindaja keeldus telefoni võtmast ja ütles, et ma ära läheks. Lõpuks sai kõik korda (mu booker sai telefoni teel kliendidteenindaja kätte ning sai ise ära makstud) ja ma jooksin väravasse, aga see oli päris ebameeldiv kogemus. See oli mu esimene reis täiesti üksi ja ma olin 16 aastane.

Mis on need kolm asja sinu to do list’is?

Minna Tokyosse, õppida hästi õmblema ja kirjutada raamat.

Suurim hirm.

Laval kukkumine.

Milline on su nõuanne alustavatele modellidele?

Erilisi soovitusi või tehnikaid pole, minu jaoks tuli kõik ajaga. Ainus, mida võin öelda, on see: kuigi praegu tunned ennast pildistamisel ilmselt väga ebamugavalt ega tea, kuidas liikuda, siis mida rohkem praktikat saad, seda loomulikumalt kõik tuleb.

Mis on sinu mantra või tsitaat, mille järgi sa elad?

Realism ja vahel ka pessimism viib elus edasi. Kui kõigest parimat loota, on elus väga palju pettumusi. Samas ei ole vaja ka halvimat oodates alla anda, vaid sellele vastu astuda – tulgu, mis tuleb. Suurema osa ajast ei lähe asjad nii halvasti, kui arvasid.