Oma roll on siin kindlasti ka festivalikultuuril, sest lirtsuvas sopas on kummik või vähemasti kaloss väga teretulnud jalats. Miks see peaks siis kole olema? Paraku jääb meeste kummikute valik tänaseni naiste omadele kordades alla ja tundub, et selles küsimuses tasub pöörduda pigem ehitus- kui kingapoodi, aga küllap seegi ajapikku paraneb.

Tulles tagasi kummikute stiiliküsimuse juurde, siis minu arust on kummikuid umbkaudu kolme tüüpi, mille alt leiab sobiva isendi mistahes rõivakomplekti juurde.

Klassikaline stiil. Ratsasaabaste kujuga, kõrge sääre, pannaldega ja tagasihoidlikes toonides, ent äärmiselt šikid kummisaapad, mis sobivad imeliselt muu vihmaklassikaga. Näiteks trentškoti (jah, see sõna on eesti keeles tõesti olemas!) ja hiiglasliku Mary Poppinsi vihmavarjuga. Ka klassikalised Wellingtoni kummikud liigituvad siia.

“Tahan olla lühike saabas” stiil. Ankle boots’ide kujuga, tavaliselt lihtsa vormi ja väikese kontsaga, ent väljendusrikka mustri või lisadetailidega. Siit leiavad oma uued jalasõbrad kõik looma-, ussi-, sebra- ja ruudumustri austajad, leidub ka näiteks metalliläikelisi efekttoone või lausa läbipaistvaid mudeleid.

Lillelapse festivalistiil. Tihti veidi laiema säärega madalamad või kõrgemad kummikud, mis on pilkupüüdvates vikerkaaretoonides. Ainuüksi nende nägemine teeb hallil vihmasel päeval hoobilt tuju paremaks.

Kokkuvõtteks: arvestades meie toredat kliimat, on ilusad kummik mitte ainult soovituslik, vaid kohustuslik ese igas garderoobis.