Mood

Moekunstnik Triinu Pungits: “Olen ise laisk riietuja ja suurt tähelepanu riietusele ei pööra”

Triinu Pungits (37) on tegelenud moealal juba ligi 14 aastat ning tema looming on tunnustatud nii kodu- kui välismaal.

Miks just rõivad?

Esmase tõuke ja kire sain juba lapsepõlves, kui ema mulle riideid valmistas. Täna on seda keerulisem lahti mõtestada, sest see on nii tugevalt minu igapäevaseks osaks saanud.

Millal teadsid, et tahad saada moedisaineriks?

Varases murdeeas, kuid pärast keskkooli suundusin hoopis Tartu Kõrgemasse Kunstikooli tekstiilikunsti eriala õppima. Täna olen selle otsusega väga rahul. Tekstiilide loomine ja tundmine rikastab minu moeloomingut ja käekirja, sest see saab tihti alguse kanga loomisest.

Räägi oma loomingust, mis teeb selle unikaalseks?

Unikaalseks teebki tekstiilidega mängimine ja uute vormide ning mustrite loomine. Samuti veidrused ja hea tava reeglite kõrvale heitmine, tavapäratu visuaal, stilistika.

Millal tegid oma esimese riideeseme?

Varases nooruses, nii üheksaselt.

Kas meenub mõni kunagine töö, millele tagasi mõeldes hakkab hirmus piinlik?

Kas nüüd piinlik, sest võtan kõike kujunemisprotsessi osana ja üks tegu viib teiseni. Sedasi me õpime ja vormime end. Eks ikka on hetki, kui vaatame tagasi ja nendime, et täna nii ei toimiks.

Mis andis sulle tõuke teha enda bränd?

See on pigem tänases päevas valitsev suund ja vormistamise küismus. Veel kümme aastat tagasi polnud nii oluline oma isikliku brändi olemasolu. Oli disainer, kes lõi kollektsioone kord aastas ja kõik. 

Peamine küsimus, mida esitatakse, kui kuuldakse, et oled disainer.

Küsimust ei oskagi välja tuua, pigem on see mõmin või miimika.

Kas vastab tõele, et disainerid käivad alati mustas? Mitu värvilist riideeset sinu kapis leidub?

Kindlasti mitte. Disainerid jagunevad ilmselt kaheks, on tõesti musta riietujaid, näiteks Rick Owens, ja siis vastukaaluks väga värvikad ja pöörased väljendajad.

Minu kapis leidub küllaldaselt värve, alates kõrvitsakollasest pintsakust kuni kõikvõimalikes punastes toonides rõivasteni. Musta on muidugi ka, sest selleta ei saa.

Kas tarbid ainult disaineriloomingut või põikad teinekord ka tavapoodi sisse?

Olen laisk riietuja ega pööra riietusele suurt tähelepanu. Olen pigem omaette nokitseja ja armastan mugavust. Tavariidepoodides ei käi tõesti ja uusi riideid ei osta, välja arvatud jalanõud.

Isiklik suurim moefopaa.

See võis juhtuda 20ndate alguses, aga ajad võisid olla ka segadust tekitavad, kuna oli selline eneseotsimine aeg.

Lemmikese garderoobist. Lemmiklinn. 

Suur roostekarva mohääriga kampsun. Mõni Itaalia väikelinn.

Suurim nõrkus.

Loomine.

Mis sulle kogu selle loomis- ja teostusprotsessi juures enim meeldib?

Protsess ise, poolikud tööd. Nendes on nii palju veel vabastamata energiat ja lootust. Kui asi valmis, ei kuulu see justkui enam minule.

Riideese, mida pole veel disaininud, aga kindlasti tahaksid.

Ilmselt oleks see seotud mitmefunktsionaalse rõivaesemega.

Kui peaksid kirjeldama ühe sõnaga oma loomingut, mis see oleks?

Ettearvamatu.

Kes on see naine, kes kannab sinu riideid?

Inimene, kes julgeb.

Mis on olnud sinu suurim õppetund selles äris?

“Jää iseendaks”.

Mis on sinu kõigi aegade lemmikum riideese, mille oled teinud ja miks?

Üht konkreetset riideeset on raske välja tuua, aga kui üldistada, siis on minu lemmikuteks mantlid ja nende loomine. Nendega saab palju mängida ja vorme luua.

Kus sa näed ennast viie aasta pärast?

Keset loomingulist hullust ja heasmõttes kaost, kõrgel lennul ja hinges rahulolu!

Millist nõu annaksid ambitsioonikale moeloojatele?

Jälgi, mitte järgi!