Solo-rider Anrike Piel unistab eksootilisest Aafrikast

Kus käisid viimati, kuhu sõidad järgmisena?
Paar kuud tagasi kolisin Barcelonast Londonisse. Hetkel veel kindlaid plaane ei ole, aga nuputan siin vaikselt ideid Tansaaniasse ja Keeniasse minekuks.

Mis sind praegu Londonis paigal hoiab?
Londonis on kõik vajalikud kontaktid ja võimalused olemas, et saaksin liikuda oma projektidega edasi.

Kas oskad ühendad tööd puhkusega ja jõuad mõnes uues kohas pildistades ka ümbrust avastama?
Tead, mul on tunne, et ma ei oskagi enam puhkust võtta. Minu töö, looming ja missioon on sama tähtsal kohal kui hingamine ning pühendan iga päeva arenemisele, edasi liikumisele. That said, ma võtan vahel endale päeva puhkuseks, mille tavaliselt veedan looduses kirjutades, joonistades, maalides.

Üldiselt on enne, kui uues kohas pildistama hakkan, vaja ümbrust avastada, et need uued kohad leida.

Milline koht maailmas on kõige rohkem mõjutanud sinu loomingut?
Kindlasti Süüria ja Palestiina sõjapõgenikke laagrid Liibanonis. See kogemus muutis mu elu eesmärke ja vaatan ka läbi objektiivi teise silmaga.

Kellega kohtumiseks või millise ürituse pärast oleksid valmis reisima kas või maailma lõppu?
Oi, see nimekiri on pikk ning tihti piisab ka, kui mõni mu kallis sõber ütleb lihtsalt “tule”. Hetkel olen unistanud Ai Weiwei’ga kohtumisest.

Kes on su lemmikreisikaaslane?
Mina. Solo-rider. Üksi reisimine ei ole alguses kunagi eriti mugav – aga ühe silmapilguga olen endale leidnud ägedad sõbrad ja loonud põneva elu.
Üksi olen rohkem avatud uuele, ei ole mugavust millele toetuda. Samuti olen ainus, kelle vajaduste eest pean hoolitsema ning saan otsuseid vaid ise enda jaoks teha. Luksus. Eks ma unistan ikka jagada seda kõike kellegagi kunagi aga see on ikka 5* kogemus.