Vanad punkarid ei ole õnnelikud

  • Steven Hristo Evestus avastas end viharavi sessioonilt ja vaimustus sellest.

Teatriloos esmakordselt avab just (Teisitimõtleja) võimaluse näha Uukkivi temale omases ja just tänapäevase tõejärgse punkari alastuses. Foto: Sohvi Viik

Maailmapildid põrkuvad, distantsid paisuvad ning õhus otsib kohta küsimus, kes meist tänasel päeval vajab toimetulekuabi – kas punkar, psühholoog või hoopis me ise …

Andri Luubi autorilavastus (Teisitimõtleja) on oma auväärse koha leidnud Vaba Lava 2017/2018 hooaja kuraatoriprogrammis, mis tegeleb tõe-järgsuse (Post-Truth) teema vaagimisega. Lavastuses on kaks peategelast – endine punkar ja kaasajaga sõbrasuhet pidav psühholoog. Ilma asja keeruliseks ajamata võib jõuda tegelaste kohtumise loogilise põhjuseni – oleme sattunud viharavi-sessiooni pealtvaatajateks/osalejateks.

Vaba Lava teatriühendus on sel korral võtnud ette riskiretke ja hüljanud koduse etendamispaiga Telliskivi Loomelinnakus ning rännanud tsentrumisse, valides uue kohana välja Hobujaama tänaval asuva Eesti Tantsuagentuuri saali. Uued mängukohad aitavad luua pea alati üllatusefektiga atmosfääre ning seekord pole keskkonna valikul alt mindud. Publiku hulgas hiilisin isegi veidike segaduses mööda saali, et leida lavale sattumise järel oma õige koht pealtvaatajate hulgas. Seega põnevust jagub, sest tavapärased teatrikogemise reeglid on veidike segi paisatud!

Julgema loomuga ja ülerõivastatud vaataja saab õnneliku kontakti osaliseks juba garderoobis, kus peaosaline Ivo Uukkivi teda isiklikult teenindab. Selline mõnus vahetu kontakt aitab aga hetkega suhestuda lavastuse miljöösse ning anda hoo fantaasialennule ning vahetule ärevusele. Kui lavaloo algus on paljulubav, kaardid parajalt põnevust tekitavalt segi paisatud, siis pole edasine sugugi alguse hale vari …

Teatriloos esmakordselt avab just see lavastus võimaluse näha Uukkivi temale omases ja just tänapäevase tõejärgse punkari alastuses. Pikema teatrikogemusega vaatajaid on ju alati temapoolsete klassikute tekstide esitamise kõrval kummitanud Velikije Luki, Munk, punk ning sel korral on vana pungipiinad ausalt ja otse esitatud. Ängistavas ja inimesi vihkavas meeleolus punkarit meile pakutakse ja kogu raha eest ning tublilt ehedal kujul.

Just sel põhjusel pole lavaloo esitamisega võimalik alt minna – kes veel võiks üheks õhtuks pungi taaselustajana, anarhismipiinade esindajana meie keskele sattuda, usutava näida ja sellest ka teatrielamuse teha. Vanad punkarid ei ole aga õnnelikud – ei olnud nad seda kümnendite eest poliitilise korra vastu võideldes ega ole ka tänases moekas post-truth-maailmas. On see mingi alaline isolatsioon, seisukohavõtt või on sellest kõrgusest võimalik alla astuda vaid igavese vastupanuliikujana …

Lavastaja Luup on seekord luubi alla võtnud elusa ja loomulikuna näiva tõelausuja. Tänulik tuleb olla selle eest, et steitmente ei esitata üksnes viljatute sisemonoloogidena, vaid paisatakse karmilt tumma rolli kandva publiku hulka. Kas seeläbi häbi tunda või naeratada – jäägu see juba igaühe enda rollianalüüsi hulka, panustamiskohti aga jätkub piisavalt. Julgen tunnistada, et minu suunas välja karjutud tõed mõjusid ja panid kuulama, isegi esituse järel enda suhestumisega tegelema – see üks oluline eesmärk sai seega edukalt edasi antud ja kinni püütud!

Mida öelda psühholoogi kohta (nähtud mängukorral astus üles võrratu Mari Abel, sama rolli esitab ka Laura Peterson)? Mida öelda ühe tänapäevase visalt tundeid kontrolliva (loe: allasuruva) ja seejuures kõiksugu elulisi situatsioone ideaalselt lahti harutama õpetatud tegelase kohta?

Näitleja oma osavate pööretega vaimustas, kuid tegelaskuju kurvastas ning sundis peegelpilti tajuma. Ühiskond on sisemiselt hapraid kõiketeadjaid täis, allasurutud tundeelu ja spetsiifilise professionaalsuse rõhutamine paneb aga tõelise väljakutse ees tunnistama, et ei tea me eriti millestki ja plahvatusohtlikud tungid ootavad vaid oma väljumisaega. Isegi kui psühholoogi vaimne kokkuvarisemine tundub ühel hetkel ootuspärane, siis kümneid kordi ette kalkuleeritud sammud, mis selleni viivad, on nauditavad ja krõbeda huumorisoonega varustatud vaatajale lausa vaimustavad.

Ehk alles lõpujoonel võiks tõusetuda dilemma, kas olime oodatud publikuna või osalistena – lõppresultaati hinnates pigem osalistena, sest loid kügelemine selles loos eriti oma kohta ei soosi ning ebamugavustunne omab vaid edasiviivat mõju. Kui on õnnestunud end mängukorrale osta, siis võiks lubada raviseansi positiivsetel ja negatiivsetel nüanssidel endas julgelt ka mõjule pääseda ja muutusi tekitada. Küll jääb aga igaühe enda otsustada, millise osa ta endast avab ja millise kindlalt suletuna hoiab, kohustuslikke liigutusi tegema ei sunnita.

Mari Abel kehastub suurepäraselt psühholoogiks.