Pane tähele! Artikkel on ilmunud enam kui 5 aastat tagasi ning kuulub Geeniuse digitaalsesse arhiivi.
Kui Katariina II kunagi Pärnusse muuli käskis ehitada, mõtles ta praktilise inimesena ennekõike sellele, et liiv sadamaalasse ei kuhjuks. Romantilised inimesed on ammu aru saanud, et Eesti pikim muul on suurepärane koht jalutuskäiguks päikeseloojangul (ilmselt isegi aimamata, et muuli ei ole sinna paigaldanud linna turismispetsialistid).Foto: Silvia Pärmann
Pärnu suve puhul on isegi keeruline otsustada, millest alustada – on see rand, on need suured festivalid või hoopis ühte öösse mahtuv Augustiunetus? Suured spaad või butiikhotellid? Mahekohvikud või legendaarne Steffani Pizzarestoran, mille värava tagant ei kao järjekord ka vihmase ilmaga?
Seda viimast kurioosumit pikemalt analüüsima ei hakkaks, kuid Pärnusse on muidugi põhjust puhkama sõita ka jahedal ja vihmasel suvel. Esimest korda viimase 12 aasta jooksul on Pärnu lahe vesi nii puhas, et rand sai sinilipu ja mõned nii soojad päevad, et selles ametlikult puhtaks tunnistatud vees ka suplejaid näha on saanud, tõepoolest on juba ka olnud.
Pärnu rannas on inimesi tegelikult aastaringselt. Jalutamas, jooksmas, päikeseloojanguid nautimas. Nii mõnelgi keskmisest soojemal suvepäeval on rannas päevitanud korraga üle 18 000 inimese, mis on rohkem kui kolmandik Pärnu elanike arvust. Kui temperatuur ei soosi pikka rannapäeva – nagu see sel suvel taas on olema kippunud – siis Pärnus on vaadata ka muud peale päikeseloojangu.
Pärnu rannas ei jää päris vaikseks ka jahedal suveõhtul.
Kuni vihma ei saja, võib ette võtta arhitektuuri-jalutuskäigu. Vaeste eestlaste linnaosast Ülejõelt pärit arhitekt Olev Siinmaa, kes Pärnu rannast elegantse kuurordi – ja oleme ausad, turistilõksu – lõi, oleks vabalt võinud tubliks tisleriks jäädagi ning Pärnu hoopis teistsugust supelelu elada, kui Riiast võetud ilus ja ambitsioonikas naine poleks kategooriliselt nõudnud, et 30-aastane Olev arhitektiks õpiks.Tema esimene töö linnaarhitektina, Pärnu tenniseklubi mänguplatside ja piirdeaia projekt, pole ehk kõige köitvam, kuid edasi läks huvitavamaks.
Rannahotell, rannahoone, mudaravila, kõlakoda – kõigi nende juures on Siinmaa käsi mängus olnud. Tema tõi Pärnusse linna visiitkaardiks oleva moodsa funktsionalismi valgete vormide ja lamedate katustega.
Vihmase ilma puhuks on Rüütli tänaval Eesti üks põnevamaid kunstigaleriisid Avangard ning loomulikult ei saa suvepealinna teater Endla suvel puhata ning selle näitlejad astuvad sügisel publiku ette alati aritsokraatlikult kahvatuna, sest päevitamiseks pole üldse aega jäänud.
Pärnu suured festivalid nagu Eatergate ja Weekend Festival või siis ka aegade algusest peale toimunud Rahvusvaheline dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festival
ei vaja enam tegelikult tutvustamist – ega ole vähemalt kahe esimese ajaks enam praktiliselt kõimalik Pärnus vaba ööbimiskohta leida.
Hotellid on tegelikult Pärnu üks olulisemaid teemasid. Siin asuvad Eesti ühed tuntumad spaad ning laste rõõmuks ka Tervise Paradiisi veepark. Hedonistidele on sobivaim Pärnu vanas mudaravilas tegutsev Hedon Spa, sama luksuliku saunade ja basseinide valiku leiab (hotellina mõnevõrra igavamast) Estonia Resort Hotel Spast.
Ent väikelinnas suures hotellis puhkamisse oleks juski mingi viga sisse programmeeritud. Väike suvituslinn peaks ikkagi olema butiikhotellide, villade, väikeste puumajade päralt. Õnneks on ka Ammende villa, ilma milleta ei oleks üks romantiline puhkus Pärnus kuigi romantiline – isegi kui jõuate vaid selle restorani ega jää veetma tervet nädalavahetust.
Inimestele, kelle maitse on moodsam kui vanal suurkaupmehel Hermann Leopold Ammendel, on Pärnul ka
Frosti külaliste päev juba algab väga dekadentlikult restoranis Mon Amie. Edasi läheb veel paremaks.
lõpuks ometi midagi pakkuda. Eelmisel suvel uksed avanud Frost Boutique Hotel
pakub lisaks seitsmele toale võimalust elada ka modernselt rustikaalse interjööriga apartementidest, kust ei puudu ei vann ega kamin, mis jagedatele suvepäevadele väga suure võlu annavad. Omanikud on hotelli õnnestunud interjöörist täiesti teadlikud ning samas majas tegutsev sisustusbutiik pakub valikut ka hotellitubades leiduvaid aksessuaare ja isegi paari valgustit – lisaks muidugi mitmetele muudele mõõdukalt romantilistele asjadele.
Hotelli hommikusöök saab muretult kõrgeima hinde ja seda isegi hommikutel, kui kokk unustab omletti valmistades sellele peekoni panna ja peab selle hetk pärast omleti lauda jõudmist peekonirooside kujul sööjatele järgi saatma.
Pärnu restoranimaastikule pole tegelikult midagi ette heita. Kalamajaka Kalakohvik, Ammende villa restoran, Raimon, lime ja Hea Maa saavad kõik alati kiita ning Eesti kohvikumaailma superstaar Supelsaksad tegutseb jätkuvalt ainult Pärnus. Lisaks veel sellised mõnusad kohvikud nagu Mahedik ja kuhugi vinoteegi ja kohviku vahele paigutuv Piccadilly Wine kekslinnas. Nälga ei jää ka need, kelle eelistuste hulka kuuluvad burgeris, pizzad ja kebabid, aga me tõesti ei pidanud vajalikuks neid ise mööma minna selle loo jaoks, kui linna on häid kohti täis.
Kui selle kõige juures siiski mingi puudus leida, siis utoopilise hinnad, pikad ooteajad ja mõnede restoranide seisukoht (sh Supelsakste oma), et suvel lauda reserveerida ei saa, tuleb ära märkida. Kahese toa eest Eesti väikelinnas 170 eurot küsida ei ole Pärnu hotelliomanike jaoks mingi probleem ja kui siis külaline veel nõutult ühe restorani ukse tagant teise taha peab käima lootuses mõni vaba laud leida, ei pruugi see kõik alati nii idülliline välja kukkuda, kui kodus unistatud sai.
Aga õnneks on meil külm suvi ja elu Pärnus hulga rahulikum kui mõnel varasemal aastal – ehkki vaikseks ei saaks Pärnu suve ilmselt pidada ka siis, kui temperatuur kordagi üle kümne kraadi ei tõuseks.
PUNKTID (hindame kõike viiepallisüsteemis, viis on kõrgeim hinne):
Atmosfäär: 4/5
Kultuur ja meelelahutus: 5/5
Rand: 5/5
Kohvikud ja restoranid: 5/5
Majutusvõimalused 5/5
Ehkki Frosti väike sisehoov on muidu vaikne ja uni tubades magus, muutub erandolukordades – näiteks hotelli sünnipäeval – see glmuurseks kontserdipaigaks, kus oma rõdul tantsides saab kaasa elada Eesti popstaaridele.
