Ülle Saatmäe ühe foto näitus

  • Disainer ja fotograaf Ülle Saatmäe avab galeriis Positiiv 12. septembril näituse  “Vaateväli”.

Foto: Ülle Saatmäe
Autoportree. Ülle Saatmäe.

Oled rohkem tuntud disainerina. Kui kaua oled fotograafiaga tegelenud?
Pildistanud olen ehk kolmkümmend aastat, pigem enda lõbuks ja sündmuste jäädvustamiseks, nagu ikka. Viimastel aastatel olen sellesse hakanud suhtuma rohkem kui eneseväljendusvahendisse ning märkama, et see ka teistele inimestele korda läheb.

Kuidas on sinu jaoks need kaks maailma seotud?
Maailm on ju ikka üks, piire võib kokkuleppeliselt tõmmata siia ja sinna. Mistahes looming lähtub sinu isiklikust maailmatajust, mille abil suhetud ümbritsevaga.

Fotograafia abil on tänapäeval võimalik kiiresti midagi jäädvustada, olgu ta siis tööprotsessi kirjeldus või märgatud muljed. Fotodel on siin ühelt poolt dokumenteeriv ja teiselt poolt konteksti ja maailma kummalisust mõtestav roll.

Põhimõtteliselt on see pildivormis märkmete tegemine …

Mis inspireeris sind näituse “Vaateväli” töid pildistama? Kui kaua sellega töötasid?
Näituse ettevalmistusaeg pidi mahtuma umbes kahe kuu sisse. Pilt, mis on tegelikult näituse võti, oli valmis juba pool aastat varem ja oli mu vaateväljas alateadlikult sealtsaadik. Selliseid kummituslikke kaadreid vahel tekib.

Näituse tegemine andis võimaluse selle mahalaadimiseks. “Vaatevälja” kuraator Kristel Schwede ärgitas mind tõlkima fotot tekstiilikeelde. See oli tõsine väljakutse. Minu meetodiks oli kanga ja taimse maailma otsekontakt, värv ehk pigment tuleb taimest endast, abiks on mõned kemikaalid peitsainena.

Mõnes mõttes on see nagu analoogfotograafia juures ilmuti ja kinniti …

Foto: Ülle Saatmäe

Mis on sinu jaoka fotograafias kõige keerulisem, kõige suurem väljakutse?
Kõige keerulisem on edasi anda seda, mida tegelikult tunned. Fotograafiline kujutis tekib ühe silmapilguga, sünnib ja sureb samal hetkel.
Peale valgusolude pideva muutumise muutub ka mõte fotograafi peas. Foto ongi minu arust kokkusattumus nende asjade vahel. Tehnika on ainult abivahend, mida ei saa üle- ega alahinnata.

Minu tehnikapark on küll aga hetkel üsna ahtake, tegutsen selle piires.

Teen vahel selliseid asju, mida “päris” fotograafid tavaliselt ei tee: näiteks pildistan teleobjektiiviga lähedal olevaid objekte, tekib omamoodi nihestus nende omavaheliste kauguste vahel jne.

Kui suur osa sinu kunstist sünnib kaameras ja kui palju arvutis?
Suurem osa ikkagi hetkel, kui ma läbi kaamerasilma vaatan ja kaamera parameetreid paika krutin. Hiljem on esimene töö kiiresti suurem osa pilte kustutada. Kas need kujutised tegelikult ka kustuvad või kuhu need jäävad, on omaette küsimus – ajaloo prügikast on suur.
Arvutis kasutan Adobe Ligtroomi vaid väikeste korrektuuride, kadreerimise ja vahel valguse-värvi rõhutamise jaoks.

Kui sa peaksid tegema fotonäituse oma töödest ja võiksid näidata ainult ühte fotot, siis milline see oleks?
Tegelikult sellel näitusel nii ongi juhtunud. Näitan ühte pilti ja selle tõlgendust ning tööprotsessi.

Foto: Ülle Saatmäe