Kuidas on saanud fotokunstist üleöö kõige kuumem kunst

  • Paari viimase aasta jooksul on Tallinnas uksed avanud kaks täiesti uut ainult fotograafiale pühendunud galeriid, kaasaegse foto näitusi on üleöö aga hoogsalt korraldama hakanud veel mitmed galeriid ja ka seni pigem konservatiivne Fotomuuseum.

Eesti esimene ja ainuke dokumentaalfotograafiale keskenduv Juhan Kuusi Dokfoto Keskus avas 18. augustil oma esimese näituse “Perifeeria – Kihnust Lõuna-Aafrikani”. Telliskivi Loomelinnaku galeriis tuuakse avalikkuse ette Annika Haasi, Birgit Püve, Helen Ree, Triin Kerge ja Juhan Kuusi tööd, mis viivad külastajad perifeersetele rännakutele. Fotol Helen Ree ja Birgit Püve tööd näituselt. Foto: Dokfoto Keskus

Lisaks veel lugematud uued näitusepinnad mittetraditsioonilistes galeriides alustades Stella Soomlasi Depoo turul avatud stuudio-kauplusest kuni promenaadini Patarei kõrval.

Skandinaavias, mille poole on Eesti pilgud ikka pööratud, naudivad fotokunstnikud ja – galeriid populaarsust juba pikka aega. Isegi need galeriid, millel pole nii muljetavaldav asukoht kui Stockholmi südalinnas asuval Fotografiskal.

Tänavu kaheksandat korda toimunud Fotokunsti messi külastajate arv ja ostude kogusumma pole muljetavaldavad üheski Skandinaavia riigis, küll aga väikese Eesti kontekstis: messi külastas umbes 1500 kunstihuvilist ja kunsti osteti kokku umbes 10 000 euro väärtuses. Ja see number on iga messiga hoogsalt tõusnud.

Selles valguses terendab uuetele fotogaleriidele helge tulevik ja arusaadavalt annab see julgust ka näitusi korraldada – Tallinnas peaks järgmisel aastal nägema vähemalt 30 erinevat kaasaegse fotokunsti näitust.

Fookuses Eesti
Meeldivalt üllatav on aga galeriide usk just Eesti fotokunsti. “Dokfoto Keskuse poolt on eraldi fookuses just Eesti dokumentaalfotograafid ja –projektid. Nende tutvustamine ning tähelepanu tõmbamine nii lokaalsel, regionaalsel kui ka rahvusvahelisel tasemel,” kinnitab suvel avatud Dokfoto Keskuse juht, kuraator ja Juhan Kuusi Fondi asutaja Kristel Laur pühendumist Eesti fotole.

Ent sama seis on ka vanimas ehk Fotomuuseumi galeriis, kus Eesti ja väismaiste tegijate tasakaal on hetkel kaldus kodumaa poolel. Suveperioodil toimuvad seal ainult kodumaiste temaatikatega seotud näituseprojektid, et tutvustada turistidele kohalikku (foto)kunsti.
“Väljaspool turismihooaega näitame meeledi ka välismaiseid projekte, et kursis hoida meie kohalikku publikut ka mujal toimuvaga. Näiteks toon Fotokuu peakuraatori Anthea Buysi kureeritud James Webbi projekti,” märkis Anneli Jalava.

Fotokunsti mess 2017. Foto: Mari Armei

Neile, kes arvavad, et põhjamaine fotograafia tähandab metsa, merd ja võsa, on Tallinna kaasaegsele fotokunstile pühendunud galeriidel varuks väga palju üllatusi.

“Fotokunsti võetkse kergekaalulisemana, kuna tema minevik on pigem dokumenteeriv kui loov,” ütleb Eesti ühe vanema ja edukama galerii Haus galerist Piia Ausman. “2019. alates oleme planeerinud ühe fotonäituse aastas, kuna me oleme fotokunstile pööramas just viimasel ajal suuremat rõhku.”

Ent vanade edukate galeriide kõrval on uute tulijate usk fotograafiasse mõõtmatult suurem ning katsetada julgetakse kordi rohkem. (Haus galerii viimase aasta ainus – ent samas ka menukaim – fotonäitus oli Eesti fotokunsti ühe tuntuima nime Arne Maasiku “Pariis, Pariis”, mis kaardistas seda romantilist ja boheemlaslikku linna läbi arhitektist fotograafi konstruktiivse pilgu.)

Pungi portreed, koerte portreed, Põhja-Korea
“Novembri keskel avame võimsa näituse pungi portreedest, mis on visuaalne täiendus Andri Luupi lavastusele “Teisitimõtleja”, peaosas Ivo Uukkiviga ja Velikije Luki sünnipäeva kontserdile,” toob Kristel Laur välja Dokfoto Keskuse plaanid.

Viie aasta eest avatud kunsti- ja disainigaleriis Okapi saab novembrist alates aga hoopiski jaapani kunstniku Yumiko Ono näitus “Blanks” näha, mis käsitleb nõukogude arhitektuuri Tallinna linnas ja Eestis üldiselt. “Kunstniku eesmärgiks on interpreteerida nõukogude arhitektuuri omast vaatenurgast ja lahendada sellega seotud mitmetähenduslikkuse,” ütleb Temuri Hingija galeriist, mille enamus näituseprojekte tänavu olidki erineval kujul seotud fotograafiaga (ehkki nüüd on galeriil plaanis on suurendada klaasikunsti näituste osakaalu).

“Jaanuari teisel poolel toimub Martin Buschmanni esimene isiknäitus “Loobu kohe!”. Fotolavastuste kaudu uurib kunstnik toodete etikettidel oleva informatsiooni mõju ostuotsuste vastuvõtmisel, ehk sõna jõudu praegusel info ülekülluse ajastul,” kirjeldab möödunud aastal avatud fotogalerii Positiiv galerist Kristel Schwede eesooatava talve eeldatavasti kõige põnevamat fotonäitust.

Seni üsnagi konservatiivset joont hoidnud Fotomuuseumi uus juhtivkuraator Anneli Jalava juba muutis muuseumi üheks osaks Fotokuu ’17 peanäitusest ning teatab, et alates 2018. aastast hakkab Fotomuuseum korraldama kord aastas kõigile avatud üleskutset Fotomuuseumi näituseprogrammis osalemiseks.

Üleskutse käigus laekunud näituseprojektidest hakkab valikut tegema kolme kuni viie liikmeline komisjon, kuhu muueum kutsub osalema fotovaldkonnaga seotud inimesi. Esimene üleskutse plaanitakse korraldada juba 2018. aasta teisel poolel 2019. aasta programmi koostamiseks.

Ja ega lähemagi aja plaanid väga traditsioonilist joont ei hoia – see sügis toob veel Meeli Küttimi koerte portreenäituse ja talvel avatakse Kanada kunstniku Nathalie Daoust’i Põhja-Korea teemaline näitus.

Kõik kõlab lihtsalt suurepäraselt, kuid päeva lõpuks ei ole ei fotokunstnike ega galeriide soov korraldada lihtsalt suure publikuhuviga näitusi. Kes aga ostab kaaseagset Eesti fotokunsti?

Positiivi galerist Kristel Schwede kirjeldab Eesti fotokunsti ostjat kui 30- või 40-aastast naist või meest, kes teab hästi, mis talle meeldib ja oskab hinnata isikupärast fotokunsti. Fotol Anna-Kai Tõrsi näituse “Tee mind ilusaks!” avamine.

Fotokunsti messi müüginumbrid tegelikult kinnitavad seda, et tärganud huvi suurte ostudena veel realiseeruma ei kipu ja raske on aru saada, mida nii kogenud kui algajad kunstikollektsionäärid fotomaailmast otsivad.

Kõige muretum on muidugi olukord Fotomuuseumi galeriis, mis võib lausa kunstnikele tasuta pinna andmist lubada ja otseselt müügitulu pärast muretsema ei pea. “Muuseumi eesmärk on tutvustada fotovaldkonda ja harida publikut ning tulu teenime pigem piletimüügiga,” märgib juhtivkuraator.

Eesti üks vanimaid fotogaleriisid on selle suhtumisega aga ikkagi suutnud hoida väga kõrget mainet nii fotokunstnike silmis, kellel sealt peale mõningase tuntuse midagi oodata ei ole, kui publiku seas. See on koht, oma esimese näituse on teinud mitmed tänaseks väga kuulsaks saanud fotokunstnikud, näiteks Ly Lestberg, Ann Tenno, Jaanus Ree, Erkki Erich Merila, Toomas Volkmann.

Tasuks sära vaatajate silmis?
Kuidas saavad hakkama selles olukorras aga teised galeriid, kelle töötajate silmad võivad küll särada külastajaid nähes, ent kes oma tulu ise peavad teenima?

“Kaasaegse fotokunsti ostja ei ole väga selgelt määratletav. On rida inimesi, kes armastavad fotot, selle minimalistlikku võtestikku, puhtaid, tihti mustvalgeid jooni ja näevad just fotot kaasaegses interjööris selgemini, kui traditsioonilist maali. Samas on hea foto on hinnatasemelt tihti maaliga võrreldav, mis võib tekitada küsimusi ning vajab selgitusi,” ütleb Piia Ausman, kelle nimel on enamus Eesti väga kallitest kunstimüükidest – neist ükski ei ole aga olnud foto.

“Fotokunst on siiski tiražeeritav ja tihti eeldatakse, et see peaks olema odavam, kui ta tegelikult on, saamata ehk aru tõelise fotokunsti tehnilise keerukuse tagamaadest.”

“Meil on väga häid kunstnike kaasaegse fotokunsti vallas, paraku ma arvan et enamus neist müüvad rahvusvaheliselt paremini,” ütleb Temuri Hingija, kes arvab ka optimistlikult, et Eesti kunstihuviliste senine vähene teadlikkus fotokunstist on mööduv probleem. “Ma arvan kaasaegse fotokunsti ostja ja nautija on piisavalt teadlik antud suunast, liikumistest kaasaegse kunsti areenil.”

Dokumentaalfotograafia müük tundub veel kordi keerulisem muu fotokunsti müügist, kuid nagu kinnitab Kristel Laur: “Liigume selles suunas, et pakkuda dokumentaalfotograafidele võimalust läbi meie keskuse oma töid müüa nii Eestis kui välisturgudel. Ambitsiooni on. Hetkel on meil viie Eesti dokumentaalfotograafi tööd müügil väga heade keskuse avamishindadega. Peagi lisandub E-galerii meie kodulehele.”

Annika Haasi tööd Dokfoto Keskuse esimesel näitusel “Perifeeria – Kihnust Lõuna-Aafrikani”.

Ka pingutavad väikesed noored galeriid publikuprogrammidega, mis fotohuvilise igale näitusele isegi rohkem kui ühe korra kohale tuua võiks.

On raske öelda, mis teeb ühe (foto)galerii teistest paremaks. Kas mõõtma peaks messidel osalemist, näituste arvu või müügiedu?

Kommertsedust olulisem on hea galerii defineerimisel kindlasti see, et neil on võime ja julgus kahelda kehtivates tõekspidamistes ja eelistustes kunsti vallas, ennustada tulevikku ja ära tunda tulevikutalente, toetada uut, noort, poliitilist kunsti. Ja sellest kriteeriumist lähtudes on Eesti fotokunsti uus ajastu väga hoogsalt ja jõuliselt alanud.

Tõnu Runneli näitus Salme kultuurikeskuse ees oli üks osa kümnekonnast Põhja-Tallinnas toimunud välinäitusest. Foto: Silvia Pärmann

FOTOKUNST TALLINNA GALERIIDES

Fotomuuseumi galerii Lee
Raekoja 4
Fotomuuseum tegeleb Eesti ja eelkõige Tallinnaga seotud fotopärandi kogumise, säilitamise ja tutvustamisega, ning osa sellest tegevusest on ka teadmiste saamine ja jagamine kaasaegsetest fotovaldkonna arengutest, sealhulgas ka (foto)kunsti valdkonna tegemistest – tuleviku fotopärandist.

Tänavu osales muuseum esmakordselt Fotokuu ’17 põhinäituse korraldamisel ja tulevatel aastatelnäeb muuseum end ühe põhiprogrammi toimumiskohana.

Haus galerii
Pidevalt on fotokunst esindatud galerii püsiekspositsoon ning galeriist on alati võimalik omandada Eesti tipptasemel fotokunstnike teoseid.
Fotokunstnikest on eelistatud oma ala absoluutseid professionaale ja väga tunnustatud ning kogenud fotokunstnikke. Galerii on tihedamalt teinud akoostööd Peeter Lauritsaga aga ka Arne Maasiku, Toomas Kalve ja Erkki- Erich Merilaga.

Juhan Kuusi Dokfoto Keskus
Telliskivi loomelinnakus
Keskuse missiooniks on kokku tuua fotograafid ja huvilised, kes dokumentaalfoto vahendusel jutustavad ja kogevad lugusid, mis inspireerivad, rikastavad, kaasavad ning muudavad elusid.

Ühte aastasse on planeeritud kuue kuni üheksa ringiserinevaid näitusi ja seda nii galeriis kui ka mõnes teises näitusele sobivas ruumis.

Galerii Positiiv
Roo 21a
Galerii Positiivi näituste programmil on sama nägu, mis fotoajakirjal Positiiv: fotodokumentalistika, vanafotograafia, eksperimentaalne või lavastuslik foto ja kaamerapõhine nüüdiskunst. Näitused toimuvad iga kuu, suve- ja talvepuhkuse kuudel on aknanäitused.

Okapi galerii
Nii foto kui ka klaasikunstis otsib galerii midagi uut, eksperementaalset: uusi materjale, erinevate meediumite kasutust. Üks suundadest on eksperementaalfotograafia ja performance -kunst.

Samas ei ole täiesti unustatud ka klassikaline suund nii fotos kui klaasikunstis. Aastas on kuus-seitse näitust. Ülejäänud aja sisustab Okapi galerii kunstnike püsiekspositsioon.

LOE KA: Kes on Eesti järgmised Johann Köler ja Konrad Mägi?