Mood

Moeekspert: “ERKI-le tasub alati minna. Isegi kui heidetakse ette kollektsioonide ebaühtlast taset, tuleb kõik uus ja läbimõeldud just niimoodi eriti teravalt esile”

Barbara Vasileva "Hidden Tradition". Foto: Elisabeth Mägi

ERKI-le tasub alati minna. Isegi kui heidetakse ette kollektsioonide ebaühtlast taset, tuleb kõik uus ja läbimõeldud just niimoodi eriti teravalt esile ning ideede puuduse üle on ERKI etendusi vaadates vaevalt põhjust kurta. Lõppude lõpuks ongi ju tegu ideedekonkursiga ja tervikut kandev mõte on tihti olulisem kui korralikult palistatud seelikuäär või eelarvekaalutlustel valitud odavam materjal.

Loe ka! ERKI Moeshow võitja: “Telefon ei tundnud enam mu näppe ära, kuna need olid nii verised ja katki”

Viimast, kusjuures, jääb aastate jooksul üha vähemaks – kas on osalevad disainerid muutunud osavamaks sponsorite otsijateks või kangad odavamaks, jäägu hetkel mõistatuseks. Narmendavaid seelikuääri ja lohakaid lõikeid oli küll, kuid seegi käib asja juurde – vahel lihtsalt ei taha mõni geniaalne idee kuidagi reaalsuseks vormuda. Aga olgu. Kuigi ERKI-l ei ole kaotajaid, ei keela keegi välja valida lemmikuid ja minu kuus lemmikut on sel aastal, sealjuures täiesti juhuslikus järjekorras, just sellised.

Laima Jurča “Jarmo” ja “Creativity As a Manifestation Of Freedom”

Lausa kahe kollektsiooniga esinenud lõunanaaber Laima Jurča esimene töö “Jarmo” lõi avalöögina letti rea lopsakaid peakatteid, milles oli aimata tarbimiskultuurist raskeks muutunud päid koormavaid detaile – autod, majad, raha, meedia, brändid, sekka ka mõni puuvili või lilleõis, ning selle kõige all anonüümsesse pimedusse pagendatud inimene.

Laima Jurča “Jarmo”. Foto: Elisabeth Mägi

Kandja oli allutatud disaineri visioonile ka teises töös “Creativity As a Manifestation Of Freedom”, mille mustrimöll oli oma peenes komponeerituses kohati lausa õõvastav – vägisi tekkis tunne, et laval kõndivad modellid valguvad kohe-kohe mustritena vaibale laiali ning vallutavad kogu saali ja seejärel maailma. Žürii 3. koht.

Laima Jurča “Creativity as a Manifestation of Freedom”. Foto: Elisabeth Mägi

Päivi Leino “Atmosphere”

Põhjamaise kaamosega toonitud kangad võtsid kohati hullumeelselt korratuid ja suuri rünkpilvekujusid ning taandusid siis korrastatumaks ruudustikuks. Korras tundus vähemalt esireast vaadates ja pidevalt publiku ees siiberdavaid kaameramehi ignoreerida püüdes ka teostuse kvaliteet, mis läheb nii suurejoonelisi vorme viljeledes tihti lappama.

Võib ju tunduda, et mida lohvakam kleit, seda lihtsam – keerad kangast paarkümmend tiiru ümber modelli, topid vahele vatiini ja kroogid kuskilt kinni, aga tegelikkuses nõuab suure kangakoguse esteetiliseks tervikuks vormistamine kogemust, oskusi ja teadmisi, mida sedapuhku tundus jätkuvat. Plusspunktid 3D vahvli- ja ämblikuvõrgumustri eest! Žürii 2. koht.

Päivi Leino “Atmosphere”. Foto: Elisabeth Mägi

Kirke Talu “Wicked Raider”

Oo jaa, sadomaso-futuwarrior-emorokk kostüümid laval ja kohe on aru saada, et ERKI on ka sel aastal õnnestunud! Mitte küll maailma kõige originaalsem, ent siiski jonnaka järjekindlusega lavalaudadele jõudev teema on justkui söögikordade vahele haugatav hapu sorbett – sa enam-vähem tead, kuidas see maitseb, seega üllatusi ei maksa oodata, aga samas on vahepeal kogunenud muljetest puhastumiseks hädavajalik ja nauditav. Eriti kena, kui sorbett või siis kollektsioon, kui moeilma tagasi tulla, suudab siiski midagi uut ka pakkuda. Minu arust Kirke Talu “Wicked Raider” seda oma väikeste värviplahvatuste ja laitmatu stilistikaga suutis. Publiku lemmik.

Kirke Talu “Wicked Raider”. Foto: Elisabeth Mägi

Loe ka: Need olid ERKI Moeshow kõige ägedamad külalised

Kätlin Haak “Pisar”

Tuua 21. sajandil keset #metoo lugusid ja puuõõneskandaale lavale niivõrd häbitult burleskiklassikat tsiteeriv kollektsioon on omamoodi kõnd noateral, kuid kui asetada tulemus loungerie-konteksti või vaadata neid esemeid eraldiseisvatena, võib anda selle provokatsiooni andeks. Nii mõnigi komplekt oli piisavalt tugev, et väikese vaevaga jõuda mõne ajakirja moeseeriasse või vabameelsema daami riidekappi.

Kätlin Haak “Pisar”. Foto: Elisabeth Mägi

Barbara Vasileva “Hidden Tradition”

Pean tunnistama, et mu esimene reaktsioon oli: oh ei, ka sel aastal ei saa ilma noorte moedisainerite vana lemmiku, kileta! Ülemaailmse plastiku-uputuse foonil mõjusid järjest lavale astuvad kihilised kogud aga üha iroonilisemalt ja lõpuks jõudis detaile vaadates kohale ka loomingu point – me mähime end kilesse, et varjata päritolu ja lõpuks iseennast, ringelgu see kile meie elus siis pakendite või naftast tehtud riietena. Ka ilmsed viited Jeff Koonsi õhupallidele mõjusid ses kontekstis arusaadavalt ja keemilistes toonides kilede alt läbikumavad rahvuslikku päritolu mustrid just oma poolvarjatuse tõttu kurvaks – lisa veel üks kilekiht ja neid pole enam näha.

Barbara Vasileva “Hidden Tradition”. Foto: Elisabeth Mägi

Annika Kiidron “It’s a Trap?”

Annika Kiidroni ERKI võidutöös tuli selgelt esile kõik see, mida disainer oli lubanud sinna oma kollektsiooni tutvustuses panna. Põhiküsimus – mis saab meie kehast digitaliseeruvas maailmas ja kõikvõimsa AI sünniga -, kumas läbi kõikjalt: hologrammprintidest, 3D-päikeseprillidest, seljale kuvatud “eksoskeletist” ja kaitsvatest näomaskidest. Überlaheda värvitunnetusega, kihvti stilistika ja laitmatute proportsioonidega kollektsiooni võit on mulle isiklikult seda sümpaatsem, et tegemist oli meestekollektsiooniga. Ja väga õnnestunuga sealjuures. Kandkem siis rõõmuga riideid, kuni meil veel keha on.

Annika Kiidron “It’s a Trap?”. Foto: Elisabeth Mägi

Vaata galeriist lemmikkollektsioone lähemalt!